T: Kuida läheb? M: Kiirelt (teistel). Läheb kah (minul). T: Ahah. M: Eks siis kunagi näeme.

Aitan Kristelil materjali otsida. Või noh, ma ei tea, kui palju minust abi on. Käisin temaga raamatukogus kaasas, näitasin vajalikud riiulid kätte ja siis uurisin ise igas’t meeste- ja naisteajakirju. Ja naersin horoskoopide üle, sest ma ei usu neisse niikuinii eriti, aga mõned asjad ajavad ikka naerma küll. Kui ma aga horoskoobiusku oleks, siis ma nutaks täiega. Kui ma üldse mingit usku olen, siis ebausku, nii et ma ei lase end vusserdistest tähetarkadel oma elu juhtida.

Dakile tuleb batuut kinkida. Ja laeta korter selle ümber. Ma kujutan ette, et ta saaks ümberkaudsete laste seas populaarseks oma batuudi pärast. Aga ma ei tea, kas ta laseks seal teistel hüpata. Ta hüppaks ise seal liiga palju. Ja ma tean veel midagi, mida Dakile kinkida, kuid ei ütle. Mul peab ju kingiidee tema sünnipäevaks olema.