Daki on üles võtnud teema, mida ma hea meelega väldiks. Äraminek, lõpetamine, uuesti alustamine, laiali pudenemine… Maia ja Jim on juba bitiavarustest kadunud, Pirts võttis taas aja maha, Andris pesitseb mujal, Dakigi plaanib minna. Just nüüd, kui mulle tundus, et saan ise uuesti kraavist tee peale, et kõik läheb paremaks, kihutab rekka minust mööda ning pean pingutama, et mitte kukkuda. Siin kaheksas, selles seltskonnas on midagi kindlat, mis aitab jalul püsida, kui muu elu põlveõndlatesse virutab. jah, ma tean, et te tegelikult pole kuhugi kadunud. Endiselt on võimalus e-kirjutada, helistada, kokku saada. Tuleb lugemine ümber harjutada muuks suhtlemiseks.
Maiaga vahetasin paar sõna ja sain aru, et ühel hetkel lihtsalt saab kõrini. Küllastumus. Kellel millal juhtub. Sundides ei saa midagi teha. Sisemine soov ja vajadus loeb antud juhul. Inimene jääb, väljendumisviisid muutuvad. Ja ikkagi jääb maailm samaks ja muutuvaks….
selles seltskonnas on midagi elutarvilikku. aga mulle tundub, et kõik olulised inimesed, kelle ma siit leidnud olen, ongi üle pärisellu juba kandunud. nüüd ei ole bitielu enam oluline. nende bitielu vs nende päriselu.
kaheksa on minu jaoks alla käinud, ausalt. siin on vaid paar üksikut, keda veel tasub lugeda. see on ainult minu arvamus, aga mu lugemismaitse on kujunenud pika-pika aja jooksul. ja ma olin kaheksas ju selle tekkimisest. ma olen näinud kõike.
ma olen näinud kõige paremat, selles ongi asi. nüüd ei taha muuga leppida.
anna andeks, evu. aga mina blogiavarustest kohe kindlasti ei kao. minu elus on see veel vajalik faas.
Siin pole midagi andeks anda, daki. Sest sul õigus. Saan aru, mida sa mõtled.
Ja leppida tasub alati vaid paremaga :)