Eksamile ma sel nädala ikkagi ei jõua. Helistasin täna õppejõule, et homseks aeg kokku leppida, kuid temal on homme nii kiire-kiire ning palus asja järgmisele nädalale edasi lükata. Vot nii palju siis minu heast kavatsusest midagi tehtud saada. :P Uuel nädalal uuele katsele. Vahepeal tuleb mul end kokku koguda ja midagi selgeks saada, eriti ülesannete koha pealt.

Täna käisin instituudis seminari kuulamas. Taimeökoloogina Havail oli teema. Huvitav oli. Seminarid on meil siin igal neljapäeval, ehk hakkaks kuulamas käima, hoiaks end erialase teabega kursis. Jobutatud on juba küll ja küll. On aeg tegusid teha ja halli ajuollust liigutada. Kui see vaid nii lihtne oleks… (Aga äkki on ka, kuid ma ei tea seda veel?)

Ent siiski – polaarööd võiksid olla. Kohe ausalt. Tunnen, et päevavalguses olen koba. Isegi pisitoimetused ei tule välja. Ikka läheb midagi nihu. Õhtul, kui teised on magma läinud ja ma üksi saan toimetada, tunnen end palju rahulikumalt, kindlamana. Aeg iseenda jaoks. Ja kuigi ma pärast keskööd väsimust tunnen, ei jää ma enne kahte-kolme magama. Ma lihtsalt tõmban end teki all kerra ja meenutan, mõtlen, unistan. Praegu on öö minu aeg. Öhtusest linnast ma mitte ei räägigi. Lummav. Millal kondama läheme sinuga? ;)