Tulin ringiga siia, kuhu tulin. Kõndisin seda teed mööda, too õhtu tuli meelde. Grammike melanhoorsust puges südamesse. Oleksin võinud ühe inimese telefoni helisema panna, juba kaks päeva tagasi, aga ei pannud. Miks olen mina see, kes iga kord ühendust võtab? Miks mitte Tema? Kui Ta oli siin linnas, miks Ta ei võtnud minuga ühendust? Näitab see temapoolset suhtumist? Ah, tunded on nõmedad. Vahel tõesti on. Eriti laupäeva õhtul, arvatava teadmisega. Pühapäevaks on kõik möödas, aga kripeldab natuke ikka. Kuigi tean (kas ikka tean?), et tegin õigesti. Pall ei olnud seekord minu käes.
Oeh, hakkab ka sinu elus see periood, et “miks mina kõigile helistan, aga keegi mulle iialgi mitte”.
Tuleb neetult tuttav ette.
Ma vb panen sulle ühe teksti ka üles oma blogisse. Ehk teeb su tuju paremaks.
Mul on vähemalt see hea asi, et Kõige Tähtsam Inimene helistab mulle alati:)
tunded ongi nõmedad.
aga head retsepti, kuidas neist üle olla või kuidas oleks parem – minul kahjuks pakkuda ei ole.
ehk on märtrina kannatamine üks neid asju, mis peab lihtsalt vahepeal olema? igaljuhul. kõik, mis ei tapa, teeb tugevamaks. mina küll usun seda.
ja pealegi. see on ju tema kaotus. kaspole? :)
on jah nõmedad, aga talvel on vastikult kylm yksi ja see paneb mõtlema..
Jaa, teie kõigi jutus on iva sees. On.