Eile olin enam-vähem 10 tundi järjest jalgel. Proovipäeva tegin ühes kohas. Täitsa huvitav oli. Loodetavasti jäid rahule kõik tüdrukud ja naised, kellel eile aitasin sobivat aksessuaari valida. Minul oli küll hea meel aidata :)  Ning “palun” ja “aitäh” tulevad iseenesest üle huulte, seda pole sugugi vaja meeles pidada. Ju. Oh, ootan nüüd taas vastuseid paarist kohast.

Kummaline on see, et kui natuke üle 24 tunni siit eemal olla, siis tundub see aeg mitme päeva pikkusena. Einstein ja tema relatiivsusteooria vist tulevad mängu. Mul hea meel, et Daki on tagasi. Ja et ei ole me sugugi kadumas veel. Mõnikord teeb pisikene paus head, värskendab mõtteid ja meelt, muudab naasmise paremaks.

Ma mõtlen juba rõõmuga nädal ette. Tean, et lootusi ei tohi liialt kõrgele kruvida, aga süda tantsib sees. On palju armsaid sõnu, mida öelda. Kohati tundub, et vara veel, las aeg natuke möödub ja näitab. Ent kui ise midagi ei tee, ei tee ka keegi teine sinu eest. Soojad, kõik-on-hästi- ja naeratusi täis hetked, ma loodan. Katkiminek välistatud, kategooriliselt lubamatu.

Oi, mis meenus! Ostsin ju endale märgi. Väikese märgi, mille saab millegi külge haaknõelaga kinnitada. See on naerusuise tüdrukunäoga, oranzhikas ja puha. Oli teistsuguseid oranzhe märke veel, aga võtsin selle. Orange girl. Varsti panen ta kuhugi, seljakoti külge, usutavasti. Või kui olen seljakotita, siis püksisäärele passib ka kenasti. See variant juba proovitud kah. Et oleks rõõmsam ja värvilisem. :)