Märkasin, et mul saab täna 500 päeva kaheksas täis. Päris uhke number. Vaatame, mis järgmised 500 toovad ;)
Täna olen suht mõtteis jälle. Homseks sai proovipäev ühes kohas kokku lepitud, kuid pikad tööpäevad ja väike palk ei meelita eriti minema. Ja kusagilt mujalt pole ka vastuseid saanud, ei eitavaid ega jaatavaid. Miks tööandjad eitavat teatamist ei harrasta? Oh, eks ma mõtlen õhtuks oma ajud segi.
Õnneks helistas nagu välk selgest taevast Janno ja teatas, et ta täna Tartus ja tahab kokku saada. Nii kui poiss omale tüdruku leidis, pole mind ega teisi vanu tuttavaid juskui enam olemas. Ennemuiste sai alati nalja tehtud ja väljaskäimisi ette võetud, nüüd on vaikus. Nii need sõbrad kaovadki…
Mure on ka. Väikene, mitte väga pitsitav, aga siiski on. Kus Daki on? Mis Dakiga on? Punase köögi külastusest pole veel asja saanud, kuigi … jah. Anna endast ikka märku, Dakikene. Ma juba aegu tulen ja tulen, kuid kohale ei jõua. Üks väike vastamata või kommikene siinsamas, ja lendan nagu pudrukuul kohale :) Ma ikke mötlen su peale, ja Maia pääle kah.
Eva-Liisa, eilsega oli nüüd ju see asi, et Daki isa käis meil. Ja täna on Maial kursapidu ja homme ma vist peaaegu lubasin kellegagi minna välja (ega ometi Zawoodi? Ega ometi?) ja mu armsaid pidi tulema Tartu. Ja nüüd me peame lihtsalt niimoodi tegema. Et helistame. Kohe, kui on õhtul igav. Siis helistame. Siis pole võimalust lükata midagi edasi kunagi. Või vähemasti on teada kohe, kui kellelegi ei sobi. Jaa, Eva-Liisa. Daki teeb praegu siin kastet, köök on sibulalõhna täis siin kenasti. Ta on praegu päris elus ja rõõmus siin ja.. ta lubas pärast kirjutada ka, ma ootan pingsasti.
Oh, rõõm kuulda, et teil köök kenasti sibulalõhna täis ja et te olemasi veel. :)
Jah, helistame, kui igav. Seda saab.
Rõõm :)
see on ilus, et sa märkasid mu kadumist.
üks inimene märkas veel, et mu sissekanded olid katkised.
see on see… tundmine. tunded ei sobi mulle.
ma olen peaaegu momentaalselt tagasi.
ausalt.