Grisu kirjutab joogast ja joogatrennis käimisest. Hakkasin mõtlema oma trenniskäimiste peale, ja leidsin, et olen mitmedki korrad alustanud, kuid mitte kunagi vastu pidanud. Kui laps olin, viis ema mind peotantsutundi. Kuna vanem õde sellega juba tegeles, arvas ema vist, et mina võiks ka. Mäletan, et tunnid toimusid Sõbramajas, põrandale kraabiti seepi (oli vist seep), et see libedam oleks, ja jalas olid nõuka ajast kõigile tuttavad sussid. Käisin mõned tunnid, kuid asja minust ei saanud. Ju rütmitunnetus polnud piisavalt hea. Algkooli ajal pidime ujumas käima, kuid minule olid need tunnid lausa piin: külm ja kloorine basseinivesi, range ujumisõpetaja. Ujumist mina igal juhul selgeks ei saanud, hoopis hirm sügava vee ees tekkis.

Põhikooli ajal tahtsime sõbrannaga aeroobikasse minna. Seadsime oma sammud ühe huvimaja poole, kus muuhulgas aeroobikatrenne korraldati. Seal käisime vaid korra, sest saal oli pisike, tüdrukuid palju ja kooris keksimine polnud üldse mitte minu jaoks. Aga samas majas sattusime hoopis põnevamasse kohta, mis aastaid tegevust pakkus. Selleks oli matkamine. Kuid see pole päris see, millest ma rääkida tahtsin. Kunagi ehk pikemalt. Veel meenub mulle põhikooli ajast ravivõimlemine, kus ma samuti sõbrannaga sattusin. Temale soovitas arst seal käia, kuid mina läksin uudishimust sinna. Tavaline võimlemine selja ja oma keha heaks. Seal käisid peamiselt lapsed koos, meie olime seal umbes pool aastat.

Keskkooli ajal sattusime oma matkaseltskonnaga orienteeruma. See oli lõbus, kuid mõne aja pärast lagunes meie punt laiali ja ma jäin viimaseks mohikaanlaseks, kes metsas jooksmas käis. Kuuskede-kaskede vahel silkamist jagus ülikooli alguseni, siis tõmbas tunniplaan ja muud asjad sellele kriipsu peale.

Ülikooli ajal võtsin vabaaineks Rühikursust, kus samuti ennast liigutada sai. Seal tegime nii võimlemist, aeroobikat kui ka muud. Õppejõud oli hästi energiline ja positiivse suhtumisega naisterahvas, nii et poolteisttund möödus lausa lenneldes. Kuhugi mujale trenni vms polegi rohkem sattunud.

Tean, et kehaline liigutamine tuleb rohkem kasuks kui kahjuks, kuid ükski vägi kuhugi spordiklubisse või mujale ei meelita. Ei ole meelepärast ala leidnud. Kehalise tunnid olid nagu olid, alles keskas hakkasid meeldima, kuid siis oli juba hilja nt kergejõustikku harrastama hakata, ega tulemusedki head polnud. Lohutan end praegu sellega, et tallatakso igasse linnaossa on ka füüsiline tegevus. Rahmeldan nii palju kui vaja, tantsin pubis-klubis kuni jalad kannavad, kasutan pigem treppi kui lifti… Peaasi, et ma end liigutaks, või kuidas? ;)