Ma teadsin, et vihma sajab. Ja ikkagi kõndisin kodust siia. Aga et sajab nii, et ma enne tänavanurgale jõudmist juba märg olen, seda mulle keegi ei öelnud. Tõmbasin kapuutsi pähe, surusin käed tuuleka taskutesse, keksisin lompide vahel edasi. Püksid said eest veel märjemaks. Keegi ei öelnud mulle. Soojem ei olnud, oli sama, ja märg ka, kuid ikka kõndisin edasi. Autod pritsisid loikudest vett kahele poole. Keegi ei öelnud mulle. Linnas ei teinud rahvas sajust väljagi, nagu miskit poleks olnud. Arvasin, et hall taevas on inimesed tubadesse peletanud. Hoopiski mitte. Keegi ei öelnud mulle. Veerand seitse ja peaaegu tühjus Raekoja platsil. Juba parem. Astun üle Tartu linna kekskpunkti tähistava plaadi. Keeruta kinnisilmi sellel, ühel hetkel jää seisma. Järgmisel suvel lähed sellele maanteele hääletama, mille suunas seisma jäid. Võtad oma seitse või kaheksa asja ning lähed tuurile kuhu iganes satud. Must lind nokib ½6 ees palukest. Varbad on märjad. Kas mu lemmiksussid hakkavad lekitama või oli mõni vesi liiga sügav? Keegi ei öelnud mulle. Aias lõhnab aimatavalt võõraste taimede järele. Rohelise pusaga poiss ei järgne mulle siia, läheb edasi. Juuksed tilguvad. Keegi ei öelnud mulle.