Tartu bussijaam. Pingil istub poisike, kel seljas Chuckie pildiga must T-särk. Chuckie on tegelane multifilmist “Jõmpsikad” – “Rugrats”, mis on üks mu lemmikutest. See on joonissari neljast väikesest lapsest, kõige terasematest jõnglastest maa peal. Jõmpsikateks on kiuslik Angelica, kaksikud vend-õde Phil ja Lil, punapäine Chuckie ja beebi Tommy. Nunnukad!
Põltsamaa bussijaam. Punase keebiga Kerstin kõnnib seljakott seljas Põltsu bussikas ringi. Äratundmisrõõm. Meenub Punase Hanrahani sünnipäev.
Põltsamaal elab ju Mikk-poiss. Reedel rääkisime telefonis jutud maha. Tal on täpselt selline hääl, nagu olema peab.
Paide bussijaam. Tüdrukul, kes mu ees istus, oli samasugune juukseklamber, nagu ma mõned nädalad tagasi omale ostsin.
Bussijuht on lühem jässakas mees, kes suhtleb mõnusalt sõitjatega. Tartust võttis ta ühe silmnähtavalt nokastanud noorsandi peale. Põltsus ajas ta viinauimase noormehe üles, muidu oleks too peatuse maha maganud. Bussist väljudes tänas ta viisakalt bussijuhti.
Lugesin Eesti Naist. Kerttu Soans`e Epiloog “Puhkus kui laostav vahepaus ehk Sügisel suvest” (daki, soovitan) ja Liis Auväärt`i Mõttekoht “Vaikuse vabastav jõud” kui rusikad silmaauku. Tsiteeriks kas või mõlemaid otsast lõpuni siinkohal, aga lugege ise ajakirjast, kuidas õiged mõtted on õigetesse sõnadesse valatud.
olks, võta kaasa, kui saad.
lugesin liisu asja puht kursaõelikust huvist, aganoh… ei kujundanud seisukohta.
eks ole raskem ka lugeda, kui sa tunned inimest. hakkad tõmbama muid paralleele. aga ta on armas tüdruk küll.
Võtan kaasa, kui meelde jääb. Küll jääb. Tulen kohe varsti, kui sa mu telefoni põrisema paned. Või piiksu teed. :)