Ma kraamisin terve nädalavahetuse oma tuba. Kõik algas riidekapi korrastamisest. Ainult et sellest kasvas suurem puhastustöö. Ükski kapp ega sahtel ei jäänud puutumata. Sain paljust tränast* lahti. Järgmisel korral, kui selline hoog peale tuleb, leiab niikuinii teist sama palju, mida ära visata. Leidsin ka palju asju, mille olemasolu enam ei mäletanud. Suht mõttetud paberid ja muu säärane kraam, aga oi mis mälestusi ja aegu meelde tõid. Sellest saaks eraldi sissekande lausa teha. Ja võib olla teengi, kui viitsin. Suurem osa kraamist, mis prügikasti lendas, olidki igasugused paberid, mis nimesid, pildikesi, luuletusi ja muud imelikku täis kritseldatud. Midagi väärtuslikku kaduma ei läinud, kui sa äkki nii mõtled. Kõik, mis tundus oluline, sai paksu kladesse ümberkirjutatud.

Sahtlite kallal nägin kõvasti vaeva, sest alati kui olen tahtnud neis korda luua, olen alla andnud. Seekord alla ei andnud, vaid möllasin laupäeval kella 2ni asju nii ümber tõsta, et ühes sahtlis oleks nö üks teema. Lõputöö materjalid, muud kooliasjad, tähtsad asjad, isiklikud asjad (need veel eraldi kahes sahtlis). Siiski, asjad on peamiselt paberid, olgu see selguse huvides ära märgitud. Aga natuke jäi veel kripeldama: kirjade jaoks ikka eraldi nurka ei suutnud tekitada. Kirjad on praegu kommikarbis. Mmmagus! ;)

Loodetavasti püsivad sahtlid-kapid nüüd pikemat aega korras, nii nagu nad praegu on. Juhul kui ma leian, et mõni asi oli vanast kohast paremini leitav-kättesaadav-või_mis_iganes, siis hakkan vist uuesti möllama. Imelik on asjaolu, et terve suve mõtlesin suurpuhastuse peale, aga kunagi ei viitsinud ette võtta. Ja nüüd lihtsalt tegin ära, planeerimata ja mõtlemata. Lihtsalt tegin. Nüüd võiks akna ka ära pesta, siis oleks peaaegu finito. :D

*träna – asjad, millel on kadunud või millel puudub praktiline väärtus. Omavad pigem emotsionaalset väärtust, olgu selleks siis geograafiatunnis paberitükile sorgeldatud pilt või kunagi sünnipäevaks saadud viltpliiatsid, mis enam jälge ei jäta.