Kisub vihmale. Hommik oli ilm veel ilus: soe, valge ja jahutav. Nüüd juba jahedam, hall ja vihmane. Pisarad kukuvad vastu aknaklaasi. Üks nimi väreleb arvutiekraanil. Online. Aga sõnad jäävad ütlemata. Vihm kutsub endasse kõndima ja tundeid tundma. Kas mõrad tekivad jälle? Põhjuseta… Kutsuvad ka kõrged raamaturiiulid, kus raamatud täis valemeid, reegleid, seadusi. Aga ikka läbi vihma. Läbi märja vihma. Ah, ei lähe, nohust ma küll puudust ei tunne.