Evu tuli töölt. Toome kandis kostus tema kõrvu muusika. “Ahjaa, Vennaskond,” mõtles ta ning muutis veidi oma trajektoori, et natuke end muusikal hellitada lasta. Baeri tänavas kõndides vaatas ta korraks paremale ning nägi korstnapühkijat, ikka sedasama, keda alati. Seekord oli ta uue punase ratta seljas. Küllap jõudis korstnapühkijani sõbralik äratundmine ning ta hõikas Evule “Tere!”. Evu hõikas “Tere!” vastu. Siis võttis korstnapühkija hoogu korraks vähemaks. “Mis ansambel mängib?” küsis ta. “Vennaskond,” vastas Evu. “Päris hea,” kostis korstnapühkija ja sõitis edasi.

Kas pole mitte armas lõpp jube pikale tööpäevale? :)