Täna oleks kui suve viimane päev. Homme algab uus nädal, algaks justkui sügisega. Minu suvi saab küll praegu otsa, ma tunnen. Homsest hakkan kah tööl käima. Tõsi küll, vaid neli nädalat ja asendan puhkusel olevat töötajat, aga siiski. Pole enam terve ööpäev mul vabalt kasutada. Ja augustis peaks ikka füüsika kätte võtma ja b-töö ka. Muidu jäävad taas viimasele minutile. Koolitööde valmis saamiseks on mul küll kubjast vaja. Ma pean end kätte võtma. Ma pean.

Ma kirjutasin täna uue loo. Võib olla saab varsti lugeda. Kui mulle natuke ruumi eraldatakse. Ühest mõttevälgatusest, ühest hetkest võib suuremaid asju sündida. Nii oligi. Pidin selle endast välja saama. Pisut hoiab veel kinni, aga ma ei taha seda tagasi. Las läheb oma teed, leidku õige koht. Õnneks on see olemas. Et ta sinna jõuaks ja jääks!

Palav on. Maasikad punastavad aias. Mõnda on tigu näksinud. Mis siis, maasikaid on veel. Las tigu ka sööb. Ja lind sööb tigu. Ahel, toiduahel. Igale oma. Tahan ka oma…