See oli tol aastal, kui Eesti Euroopa Liitu astus, täpsemalt samal õhtul, kui ma sain kokku ühe meesterahvaga. Tema leidis minu Uno.ee tutvumisportaalist ning hakkas mulle kirjutama. Mingi aja pärast saime kokku. Tegelane oli iga noore neiu õudusunenäo peategelane – libekeelne kupeldaja (see, et ta kunagi tüdrukuid Saksamaale vahendas, tuli hiljem välja teisi kanaleid pidi). Esimesest hetkest ta tundus mulle kahtlane, seega olin võimalikult vaikne ja tagasihoidlik kohtumise ajal. Poole õhtu peal ta kutsus mind enda juurde veini jooma. Muidugi keeldusin ma kohe. Õnneks ta jõuga ei hakanud mind kaasa võtma. Ja õnneks olin ma nii targalt käitunud, et saime kokku pubis, kus samal õhtul mängisid tuttavad pillimehed. Nad olid enda teadmata mu salajased turvamehed tol õhtul. Kui jutud said räägitud, ei lahkunud ma temaga samal ajal. Jäin veel mõneks ajaks pubisse, tantsisin suurest kergendusest, et kahtlasest tüübist lahti sain. Pärast seda olen kahjuks paar korda veel temaga linna peal kokku juhtunud, kuid suutnud alati temast vabaneda.

Praegu aga istub ta mul jälle kuklas. Mina kustutasin ta oma MSNi listis juba ammu-ammu ära, kuid nagu näha, tema seda ei teinud. Täna ta avastas mu sealt millegipärast ning hakkas juttu ajama. Kahtlen, kas ta mind ikka mäletab, sest küsis pilti näha. Ma ei saatnud. Vastik tüüp! Ma ei taha temaga enam tegemist teha. Ta uurib, millega ma tegelen ja kuidas muidu läheb. Tahtis mind enda kallisse kööki toimetajaks. Öäk!!! Küsis, kas mul kutt olemas. jah – kõlas vastus. Ah, mine ära! Blokin su uuesti ja igaveseks, nii et mind enam kätte ei saa. Mine ja toimeta ise oma kallis köögis!

Moraal: ära tee tegemist mingite kahtlaste tüüpidega, kellega internetis tutvud. Ära anna neile oma mailiaadressi ega telefoninumbrit. Ära saa nendega kokku. Ära räägi neile endast midagi. Ära tee tegemist Peeter P-ga!!!