Juba on 24.juuli, kell on 4.21 hommikul. Istun üksi raekoja trepil. Neiu mustas kõnnib Kaarsilla suunas. Paar noorukit ja purjus meeskodanikku oli ka kusagil. Mõned autod ja taksod. Ja mina. Crazy me kõndimas ganz allain siin linnas. Tegel`t oleks juba kodus horisontaalis, aga ma hulluke tulin linna kõndima. Ma pole mina vana mina ise. Ma pole mina ise ma pole mina ise.

Taevas on tuhmhall. Natu-natukene on vihmalõhna tunda. Purskkaev soliseb, tudengid suudlevad ikka veel. Lilled on ilusad, nii värvilised selle tuhmhalli taeva taustal.

Mul oli eriskummaline jaaniöö. Traditsioonilistest ettevõtmistest vaid sõnajalaõie otsimine sai teoks. Ei leidnud. Vist. Aga juustes on mingi Silene, Silene vulgaris peaks see olema. Olime mina, Kristel ja Rikardo ja Kristi. Ja mõned joogid viienda korruse korteris. Ja jalutuskäik üle Turusilla Statoili. Ja jutud ja lihtsalt niisama olemine. Ja Tema, kuigi mobiililainete kaudu. Oli ka poole neljane kõnd koju, veidi murumänge kanali ääres ja matahanveelkõndidajaülevalolla-tripp. Siin ma nüüd istun, üksi, aga rahul ja rõõmus, et nii läks, nagu läks. Oeh, mis siin ikka, koju magama.

[Kirjutatud väikesele sinisele paberile jaanipäeva varahommikul kella poole viie ajal raekoja trepil istudes.]