Ma ei oskagi sulle midagi uut kirjutada. Sest ütlesin juba põhilise ära.

Mul on kaksipidised mõtted-tunded praegu toimuva suhtes. Üks pool loodab ja hüüab, kisab lausa Tema järele. Teine pool ütleb “Rumal tüdruk, mis mõttega sa end piinad. Unusta ära kõik.”

Temast lahti lasta pole teps mitte kerge. Isegi ei tea, miks. Ju ta siis ikka on nii hinge läinud. Kuigi ma ei tunne teda nii hästi, ma pigem tean teda hästi. Aga piisab Tema nägemisest või Temaga rääkimisest, siis on jälle päike väljas ja lilled ja liblikad. Aga järgmisel hetkel võib ka maru puhkeda, taevas mustaks minna ja (tunnete)keeris puhkeda.  Ma ju ütlen, rumal tüdruk.

Põikpäine olen ka. Ei lase lahti enne, kui keegi mind lahti ei rebi selle küljest. Ei saanud ma Intsustki ju päris niisama üle. Tulid teised tegelased, kes näitasid, et meres on veel väärt kalu. Ma ei teagi, kas oleks praegu sama vaja: kedagi uut Tema asemele. Jestas, nagu mingi kiindumusmaniaki jutt. Äkki olengi? Vajan inimest, kellesse kiinduda? Lolliks lännu… :P

Ah, mis ma siin ikka kurdan ja vesistan. Ise, ainult ise teen seda endale. Küll ma kunagi korda saan jälle. Kui ta 14.juuli aega teenima läheb, ehk siis saab selle ära lõpetada.

Kui ma tüütuks muutun selle halaga, siis viruta mulle. Julgelt kohe.

Sinu segaduses Evu