Ma tunnen täna, et hakkan vaikselt valutama. Rõõm saab otsa. Ja see hea tunne ka. Rõõmroosade tunnete asemele hakkavad pugema kahtlused; see vastik nukker igatsus, mis ajab sõnumeid saatama; tunne, et kõik ilus oli vaid ettekujutus minus eneses. Ma isegi ei tea, kas neil tunnetel on alust, aga nad hiilivad ligi, tahavad end närida mu hinge sisse. Kuidas neid eemale peletada?

Keegi ei saa teisele öelda, mida peab tundma – ütleb Riina MSNi kasutajanimi. Eks ta nii ongi. Me ei saa omi tundeid sundida, veel vähem teiste omi. Aga tahaks, oi kuidas tahaks teada sedagi, mida ta tunneb. Mida ta tunneb tegelikult minu vastu. Kas see, mis oli, oli lihtsalt niisama (joogine jne) või oli tal sarnane motiiv sedasi käituda kui mul? Kui niisama, siis palun-palun, ära tee seda. Ära vasta mu käitumisele nii, nagu ma ootan. Ära ole viisakas, ära kallista, sest mina kallistan. Kui tunned, siis käitu vastavalt. Kui ei tunne, ära tee midagi. Minul ja ka sinul oleks lihtsam.

Aga…. ma ei saa mainimata jätta…. Klp