Lisaks sellele, et Arni kadunuks jäi, panevad ka muud asjad natuke valutama. Eile pidid vennad Tartusse tulema, aga nii palju siis nende tulekust. Ja siis ma valutasin üksinda kodus, sest kedagi polnud minuga linna tuiama tulemas. Kobisin kesköö paiku magama, aga und ei tulnud. Mõtted tulid hoopis. Igasugused, pigem pahad ja kurvad… Pisar voolas üle põse patja.

* * * * * * * * * * * * *

Kas maailma olen jäänud ma üksi?
Näib nii, sest pole mu kõrval sõpra ühtki.
Helistan. Vastab unine hääl: “Täna ei viitsi…”
Helistan. Kostab melu seest: “Ei sõida veel, vaid joome õltsi.”
Helistan. Kuulen vaid: “… on välja lülitatud või…”
Tahaks vahetada paar sõna, saada pai, vaikidagi koos.
Vaatan peeglisse, nukralt enesele lausun: “Päris enda oma oled vaid Sina ise…”
* * * * * * * * * * * * * *

Täna ärkasin juba kell 8 (suur saavutus minu puhul!), et rallisaadet vaadata. Kui saade läbi sai, pugesin tagasi teki alla ja lugesin tänast Postimeest. Selle nädala blogides oli ära toodud Arni mõtted vihmase ilma kohta (linki ei saa arusaamatutel põhjustel panna, tead ju isegi). Mulle see meeldis juba kohe, kui siit lugesin. Kella ühe ajal läksin Kristeli juurde, kes mulle hullu makeupi näkku lajatas ja Ines Karu stiilis sonksi tegi (tegelikult mitte nii hullult, aga nagu välja hakkaks minema :P). Tal oli lihtsalt igav (see on selgituseks siis). Ja siis me läksime bussijaama bussi ootama. Ajasime veits juttu, sõime Estrella krõpsu, panin ta bussi peale, tegime veel nägusid ja sattusingi siia.

Mis veel? Tahan mitte valutada, tahan linnas jalutada kellegagi ja juttu ajada vaikselt. Et keegi mu rõõmsaks tagasi teeks. Kui päikegi välja tuleks… Ah, need on need nädalavahetused. Pai teile! :)