Mul oli ilus-ilus reede. Rõõmu oli palju! Ärkasin vara, kell 7 juba. Ja mõtlesin ja kahtlesin kaua, ning otsustasin Tallinnasse siiski mitte sõita. Natuke kurb, sest jäi kohtumata Taevalanguse kartjaga. Aga jõuab veel. Ega Tallinn jänes ole, kes eest jookseb.

Järgnevalt seadsin sammud BÖI-sse b-tööde kaitsmistele. Nägin korstnapühkijat. Seda, keda alati (sest just teda ma näengi, kui korstnapühkijat näen). Pikk päev tõi meie kursusele lausa viis suurepärast A-d! See oli 100% kõigist meie kursuse botaanikutest-ökoloogidest, kes asja sel kevadel valmis said. Latt on kõrgele seatud, ülejäänud peavad nüüd kõvasti pingutama, et mitte alla jääda. Oi, rõõmu oli palju-palju! Nii neil kui meil (lõpetajatel ja mittelõpetajatel).

Õhtul läksin Kristeliga niisama linna jalutama, kuid sellest sai meeleolukas ja mõnus-mõnus randomhang. Kurba meelt tegi GMP keskuse ees juhtunud õnnetus, kus rattur neiule otsa sõitis. Neiu ja rattaga sõitnud noormees kukkusid asfaltile. Noormehel polnud häda midagi, kuid neiu kukkus peaga (näoga) vastu maad, vigastas nägu ja sattus shokki. Neiu sõbrad tegid, mis suutsid. Kiirabi kutsusid nad kohe, kuid see saabus alles veerand tunni pärast. Loodetavasti paraneb tütarlaps kenasti.

Järgnesid kiikumine Atlantise ees. Tüngakõne Piirile. Kõne Temale. Väike shopping Konsumis ja piknik HM-i vastas pargis. Kõne Temale. Kesklinna tänavad. Kõne Temalt. Ootamine Emajõe pargis, liiga kaua. Kodutee. Kõne Tema vennalt. Raekoja plats. Tema ja Tema vend. Tõnissoni plats. Naer, hea tunne, Ta on ikka parim. Herne pood, soojad õlled ja külmad jäätised. Kiikumine Emajõe ääres. Tema, Tema käsi minu ümber, minu pea Tema õlal. Armasarmas, hea ja armas. Neiud lähevad noormeestega? Ei, neiud lähevad oma koju ja noormehed oma koju. Headaega-kallid. Kodutee läbi öö. Tunne, mis kestab ikka veel…