Mul on hetkel sellised silmad. Olen liiga mitmeks tunniks arvuti taha jäänud. Aga tegin palju vajalikku ära: otsisin lõputöö jaoks infi (raamatukogust sain kaks head raamatut kah), hankisin eksamimaterjalid (nendega oli ilge häda) ja veel nipet-näpet. Ja mu silmad on nüüd valusad ja veresoonekestest tulvil. Punased nagu mõnel elajal. Tahaks pisaraid, aga nad ei tule. Mitte veel. Mõtleks, mõni võiks tänaval arvata, et ma nutan, aga silmad on lihtsalt kurnatud.  

Ta oli, läks, tuli ja läks uuesti. Ma tahtsin Temaga rääkida, aga midagi ei tulnud pähe. Paar lauset siiski vahetasime. Seoses Tema-teemaga: ma kardan kevadet. Ma ei taha, et see ilus, kõik-hakkab-kohe-õitsema-kevad tuleb. Kardan, et see oleks mulle raske, liiga keeruline hetkel niigi kiirel ja pingelisel ajal. Kui suudaksin end 100% töösse uputada… Nii, et muudeks mõteteks aega ei jääks. Et ärkan ja hingan vaid lõpetamise nimel, et mõtted on vaid sellega seotud. Kui saaks nii, oleks palju kergem kevadet taluda. Teisalt mul hea meel, et pikk talv läbi ja soojaks läheb. Aga kevadet hinges, südames ja peas ma pelgan. Mis siis, kui ma oma mõtete ja tunnetega iseendale haiget teen?