Asi, mille peale vihastada, olgu ka seda väärt. Niimoodi ütleb Mihkel oma tänases MSNi kasutajanimes. Ja tundub, lausa vägagi, et see on õige. Ma just kogesin seda hetk tagasi. Ma ei vihastanud, kuid sain pahaseks ühe inimese peale, ent taipasin, et asi pole seda väärt. Kohe mitte üldse. MSNi kasutajanimed on mõnikord vanasõnade ja rahvatarkustega võrdväärsed; ütlevad, kuidas asjad on.

Mäletate veel mu Intellektikal-käiku? Tegin seal kutsesobivustesti, mille tulemuste järgi sobiks ma psühholoogiks, nõustajaks jms. Nooh, viimastel päevadel olen sellele kohe palju mõelnud. Et mis oleks, kui läheks (oleks läinud) psühholoogiat õppima. Gümnaasiumi lõpetades ma ei kaalunud sellist variant üldse. Aga nüüd… Samas – mis nõuandja ma ikka olen. Vahel iseendagagi hädas ega oska teistegi nõu kuulda võtta. Kristel küll ütles, et ma oskan ikka nõu anda, kuid ma pole päris nõus temaga. Ei oska hinnata ennast, ei tea.

Sünnipäev läheneb nagu Jaapani kiirrong. Õigel päeval ma vist pidu ei teegi, olen lihtsalt kusagil ja teen midagi enda meele järgi. Aga nädal hiljem tuleb vist rahvas kokku. Miks tundub, et ma teen seda kõike rohkem neile kui endale? Mitte et ma masenduses oleks, aga kuidagi kohustuslik-vabatahtlik tundub olevat. No eks näeb, mis saab.