Pai mulle, sest käisin täna samblaid määramas. Järgmisel nädalal võtan turbasamblad ette, oh kui keeruline neil on vahet teha. Aga pean tubli olema ja kärmelt liigutama end selles osas. Aeg jookseb maru ruttu. Lõputöö tuleb 20. mail ära anda. See päev pole nii väga kaugel.

Jee, lund langeb! Midagi ilusat mu vaevatud hingele. Olen väsinud, nukravõitu ja tunnen end taas üksikuna. Mitte kogu aeg, aga vahepeal natukene. Sõbrapäev ka tulemas, eks siis näeb kas ja kui palju mul sõpru on. Ei tahaks esmaspäeval veekalkvel silmadega uinuda. Mul tekib aeg-ajalt vajadus teada, et mu sõbrad ikka mu sõbrad on, et nad ikka hoolivad minust. Et kui pole ammu kohtunud ega suhelnud, siis võetakse minuga lõpuks ikka ühendust. Miks peaks alati mina olema see, kes helistab?

Midagi rõõmsat ka: minu sünnipäev ka läheneb. Ja mu peas on tekkimas kingisoovi nimekiri. Ja kui ma pidu hakkan pidama, siis tõesti ainult nende inimestega, kes mulle rõõmu teevad. Olgu neid siis 15 või 5, aga tujurikkujaid ja teisi selliseid ei taha ma enam oma sünnal näha. Aitab küll juba negatiivsetest sünnipäevahetketest.

Siinkohal ka õnnitlused dakile!!!! :-D