Eile õhtul rääkisin pikalt Temaga. Mu jutt jõudis lõpuks kardetud teemani ja pärast natukest keerutamist ma ütlesin talle, mida tunnen. Sain ka vastuse oma küsimusele, muidugi mitte päris sellise nagu lootnud olin. Olen Temale hetkel hea tuttav ja tore vestluskaaslane, see on ka kõik. Crash! Eks see mind kurvaks tegi ja pisara peaaegu silma tõi, kuid elan üle. Ma ei kaotanud midagi ega võitnud midagi. Kaotasin vaid oma suurepärase tuju ja rõõmsa meele. Andke andeks, et pärast eilset ülipositiivset sissekannet niimoodi teen. Ei taha teie tuju, barbi ja daki, rikkuda, aga… Näed sa: ei osanud oma õnne siiski nautida, pidin ikka surkima hakkama. Aga parem varem teada saada, kui hiljem, eks?! Hiljem oleks rohkem kõrvetada saanud. Eks oleme Temaga sõbrad edasi, kuigi liblikad kadunud veel ei ole.
Kell on veidi üle poole kaheksa. Olen tänaseks omadega kaput. Vaatasin kõik 160+/-2 taime üle, kuid osa ikkagi pole selged. Kuna eksamiaeg jäi õppejõuga kokku leppimata, siis ei lähe homme, vaid neljapäeval vastama. Muud mõtted ka peas, ei suuda keskenduda 100%. Veidi rööpast väljas, kuigi nii väga põhjust pole. Pea tahab valutada ja kurk on valus, olen täna ainult paar lauset rääkinud. Enjoy the silence… (Depeche Mode, tänane päevalugu minu jaoks). Ei taha üldse rääkida, MSNis võib, aga häält ei taha teha. Liiga väsitav oleks. Bobs ja barbi, tänan lohutavate sõnade eest, neis oli tõetera sees. Minu viga, et ühes inimeses liiga kinni olen. Mina ja minu truu iseloom :-P
Homme jälle ninapidi herbaariumis. I will survive, like every time….
alati parem varem kui hiljem….on juhuseid olnud :)
tead… selle asjaga on nii, et tegelt on ju hea, et sa selle välja ütlesid… liblikad ei kao sellepärast siis kohe. aga asi on selgem. niimoodi sa ei hoia ennast kinni, kui peaks tulema keegi, kes ka tekitab za-za-zu :) … pealegi. julge hundi rind on rasvane..:p
Nõus eelpool olevatega, peab ikka rääkima, parem tõde kui illusioonid;)
mina isiklikult armastan oma illusioone. see on nagu väike roosa turvaline maailm. i live for my illusions. aga nagu pealkiri soovitas: ma lugesin seda siis, kui tuju oli nulli läinud. ja nüüd oskan vaid tunda kahetsust, mõneti. et sul kurb on. ja samas ka heameel, et said määramatusest lahti… eksjah. reaalsus on bit, aga kahjuks ei saa me sinna midagi parata…
Oo-jaa, daki, ma armastan ka oma illusioone ja unistusi! Sellepärast ma nii valusalt kõrvetada saangi, kui reaalsus kohale jõuab. :-P