Taas on möödunud suurepärane päev. Ja nagu ikka on oma osa selles Itimehel. :-D Lõpuks nägin Marikat ja Mari-Liisi ka. Õppisime koos taimi, käisime poes, mugisime terve hunniku saiakesi ja jõime Päikese limpsi. Üks sõps-õppejõud kahtlustas meid lausa alkoholi joomises, tuli vaatama, mis pudel laual on. No eks me tegime nalja üksjagu ja naersime kõvasti ja vatrasime nagu plikad kunagi. See ärataski tema kahtlust. :-P Lahe oli! Homme saame uuesti kokku ja õpime jälle.

Prrr! Jahe on siin majas. Küte sees, aga ruumid on suured ja kõrged, ei ole väga soe olla talvel. See-eest on kõhus soe, liblikad möllavad taas. See on see tunne, et kui näed, aga tunned kõhus. Aga temale otse öelda ei julge, küsida ka mitte. Liika siin üritab mind julgustada, aga ma ei taha ilusat päeva ära rikkuda. Ma kardan eitavaid vastuseid, nagu see sellistel puhkudel ikka on. Olen antud hetkega rahul ja naudin seda, sest ei või iial teada, mis järgmisel momendil juhtub. Vot seda olen viimastel päevadel õppinud, et õnnelikke hetki tuleb nautida. Muretseda ja masenduses olla saab igal ajal, kuid õnn on hetkeline seisund ja seda tuleb kohe nautida.

Kaunist õhtut ja head tuju! :-)