Jah, ma tean, et mul midagi viga viimasel ajal. Isegi Liika küsis veidi aega tagasi, mis mul viga on. Käitun kummaliselt, ajan imelikku juttu suust välja. Kas olen muutumas või need mingid ajutised tujud? Krt seda teab (kui ikka teab). Ma ju võin vahel natuke ära pöörata? Nagu ma juba eile ütlesin: eneseotsimise aasta on ees (kes ma olen? mida tahan, mida soovin, mida oskan? jne).

Krt küll, ma ikka oskan asju kihva keerata! Peletasin Ta nüüd endast vist valgusaastate kaugusele. Pidin ma seda ütlema! Ma ikka ei oska tunnete avaldamisele õige nurga alt läheneda. Ma olin nii lähedal, aga väljendusin arvatavasti valesti. Või ta lihtsalt ei taha seda teada ega kuulda. Või on ikkagi probleem minus? Spontaansus minu puhul ei ole hea asi, kuna ei oska seda õigel ajal õiges kohas kasutada. Urrr! Ah, las olla. Ei tohi end ärritada, kannatan ise ja kannatavad teised. Tuleb hakata tegema vigade parandust, pean ükskord oma vigadest õppima. Ülessanne aastaks 2005: õpi oma vigadest õppima!

Kell ~22. Jee, Liika lubas, et võtame järgmisel nädalal kaks pudelit veini, ajame juttu ning uurime, mis minuga lahti on. Sõprus ruulib endiselt! :-) Olgugi, et järgmine nädal on juba tegemist täis, leian ma selle aja, et oma parima sõbrantsiga veini juua. Kristel lubas ka välja minna, nii et pidu rohkem kui rubla eest. :-P Koolitöö sekka puhkamist ja mängimist – pole ju paha.

Loodan, et õde Tallinnast kenasti tagasi Tartusse saab.  Ja et Liikal kodus kõik korras on, elekter tagasi ja kiisud-kutsud terved. Ja kui Ta päästetöödele läks, et töö sujuks ja Tema terveks jääks. Ma olen lootusetu, ma tean, pole vaja nina alla hõõruda.

Kena ööd, ja mõnedele head põrumist! (Y)