Kell 19 helistas Setu ja palus mul tulla täna lapsi hoidma, kuna pererahvas läheb ise pidusse. Olin nõus, sest õhtu oli veel sisustama ning lapsi pole ka pea aasta näinud. Lapsed on Dagmar (käib 1. klassis) ja Sven (käib veel lasteaias). Svennu ei mäletanud enam mu nime, see tegi meele nats kurvaks, kuid Dagmar kutsus mind vahelduva eduga Evu-Liisaks ja Evo-Liisaks (ei pane pahaks, sest ta on seda ka varem teinud). Pärast kõikvõimalikke kulli- ja peitusemänge, rallitamist (oma tulevasel lapsel ei lase ma küll arvutimänge mängida!) ja unejuttu suutsin ma põngerjad magama panna. Ja nüüd naudin muud hüvesid, nagu netis viibimine ja mõnus muusika mu lemmikjaamast Uuno Popist. :-D  Ja hinges on jälle tohutu igatsus teadagi kelle järele. Ma ju räägin, et lumi on süüdi. Lumi on jah nagu armastus või armumine: tulles teeb meele rõõmsaks, kadudes aga kurvastab. Kui teda pole, siis igatsen; kui on, olen õnnelik ja soovin juurde.

Nii kaua, kui sul on kas või üks tõeline Sõber või keegi, kellega kell öö msn-is rääkida, oled sa Keegi siin Maailmas; tähendad sa kellegi jaoks midagi. Maia, sinule mõeldes veidi tõestust mu väitele (-: Kristel on mu jaoks pea iga kell olemas ja ma lähen talle korda nagu tema mullegi; kui poleks jri, tunneks ma end praegu olematuna. Tänud ööloomale jri-le! :-D