Äkitselt ei-tea-millest tuli igatsus peale. Igatsus oma itimehe järele. Võib olla seepärast, et pole teda täna MSNis näinud. Ega me alati ei räägigi, kui samal ajal online oleme, aga juba tema nime nägemine online-listis toob naeratuse suule. :-)Naljakas: me pole paar (veel???, pigem nagu sõbrad), aga ma ütlen Tema kohta oma. Ma vist hakkangi Teda oma itimeheks kutsuma. See Tema on ikka L. Ma ei saa temast enam üle ega ümber. Ja see on päris armas tunne. Ja veel: paar päeva tagasi, kui me MSNis vestlesime, siis ta ütles mulle lõpetuseks “kalli ja pai“. Mina aga kurtsin jälle oma arvutimuret (helikaart ei funka) ning peitsin sellesse konteksti mõned fraasid, mis annavad tegelikult kokku omaette konteksti. Ütlesin talle, et “no näed, ma ikka ei saa ilma sinuta hakkama” ja “mida ma küll ilma sinuta teeksin?” ja “miks sa nii hea oled? tõeline ingel“. Kui ta sai asjale pihta, siis võtku heaks või pangu pahaks, aga mina tahtsin kõike seda talle öelda.