Nädalalõpp kujunes siiski teisiti, kui arvasin. Läksin alles reedel Liika ja Tarvo juurde maale. Kahjuks läksid nad ise samal õhtul Mustvee kanti sellele supertoredale inimesele külla, keda ma hoopis nende juures lootsin näha. Kuid ma ei pidanud nii väga pettuma: ta helistas mulle kella 2 ja 2.30 vahel kolm korda. Ta läks oma tüdrukust lahku ning oli sel õhtul veidi joonud ja tegi unisele mulle paraja tünga. Tema sai naerda ja pärast suutsin ma ise ka selle üle naerda. Olin tegelikult meelitatud, et ta mulle helistas. See oli esimene kord, kui ta seda tegi. Loodetavasti ka mitte viimane. Jama lugu on vaid see, et ta läheb Tallinnasse tööle ja mu võimalused temaga lähemalt tuttavaks saada on väikesed. Samas: kuidas ma ütlen oma parimale sõbrannale, et ma tahan tema väga hea sõbraga semmima hakata? Mulle tundub see inimröövina mingil määral. Praeguseni pole ma Liikale ega Tarvole maininiud, et ma olen huvitatud, võib olla mõne aja pärast võtaks selle teema üles. Ma ei taha jälle kaotajaks jääda…