Olin täna ääretult tubli: hakkasin oma kursusetööd uuesti kirjutama. Seni läks kõik hästi, kuni I. MSN-i sisse logis. Temaga rääkimine halvas mu täiesti, ma tahaksin talle nii palju öelda, aga samas ei tule mitte midagi pähe. Ja enam ma ei suutnud keskenduda statistikale ega muule. Kui ma oleksin teda silmast-silma näiteks linnas kohanud, oleks mu süda vist tõesti rinnust välja hüpanud. Ta oli ja jääb mu esimeseks armastuseks ning ma ei saa sellest (õigemini temast) kunagi üle ega ümber. Kas on normaalne, et üks inimene võib veel aastate pärast selliseid tundeid tekitada nagu alguses? Seda enam, et me polnud kunagi paar, vaid suhtlesime kui semud (ent mõlemale meeldis teine)?