Category Archives: Mõtteuidud

Igasuguseid mõtteid igasugustel teemadel

… et ma eal suureks kasu

Posted on by

 

 

/…/ Vahest teen muid trikke ega taha veel suureks kasvada :P /…/

Tema ei taha ka suureks kasvada. Küll lapsepõlv muutub armsaks, kui aastaid 18+ juurde hakkab tiksuma. Ütles ju Pipigi, et täiskasvanutel on vaid konnasilmad ja kommunaalmaksud. Ja kes tahaks nendega oma ülejäänud elu sisustada? Konnasilmad valmistavad piina ja kommunaalmaksud nõuavad raha, mille saamiseks peab tööl käima, mis ei lase sul tegeleda meelepäraste asjadega nagu näiteks mittemidagitegemine. Kuigi kommunaalmaksude eest saad sa monopolide ja mittemonopolide pakutavaid hüvesid ja teenuseid (sh elekter, internet, soe tuba ja vesi) kasutada ning seeläbi teatud mõnusid endale lubada, ei meelita see suureks saama. Ainult see küll mitte. On vaja veel palju-palju, mis suudaks veenda suureks kasvamise heades külgedes.

 

Sellest me ei räägi

Posted on by

Käes on juba sumeda suvekuu augusti teine pool. Natuke hirmutav, kuidas aeg läheb. Peagi on esimeste koolikellade aeg käes, justkui uue aasta saabumine. Aga mitte lihtsalt uue aasta, vaid valikute tegemiste, eesmärkide seadmiste, asjalikkuse aasta algus. Miks tundub just sügis ajana, mil kõik tulevikuplaanid peaks paika panema? Kui mul pole neid plaane ega eesmärke, kas olen hiljaks jäänud? Olen ma siis rumal, laisk ja lohakas oma edasise elu suhtes. Või isegi, kui mul on mingid ebamäärased plaanid olemas, ent nende täideminek ei sõltu ainult minust endast, kas olen samuti läbipõruja? Teemad, millel me ju ometigi ei räägi (Sinuga ju mitte, kokkuleppeliselt ;), sätivad end mu kukile istuma ja tasase järjepidevusega meelde tuletama, et suvi (aeg, mil on lubatud puhata ja natuke luuser olla) saab läbi ning on vaja taas tegutsema hakata. H i r m u t a v. Kooli lõpetamine, töö otsimine, lepingukohustuste täitmine… Vanad lõpud, uued algused. Miks ei võiks mõnusasti vanal lainel edasi seilata? Kohati on tunne, et kõik kaob: kursakaaslased, oskus õppida, teadmised, seltskondlikkus, kooliskäimise rõõm… Kas peabki nii olema, et mõne aja tagant lüüakse su elus jälle midagi laiali? Ning kui oskad ja suudad, õnnestub sul pehmemalt maanduda, mõned killud kokku koguda ja neid edaspidigi koos hoida. Elu nagu plahvatav puder.

Keda/mida armastatakse?

Posted on by

Vot see kirjutis ja ka mõned varasemad artiklid ajakirjandusest on mind viinud uuele mõttele. Ma ei usu, et see revolutsiooniline mõte on, aga minu pani mõtlema küll teistmoodi. Jutt üldiselt sellest, et eri rassidest või samast soost inimesed teineteisse armuvad. Ja osale inimestele see väga vastumeelt, nad ei saa aru sellest, kuidas sinu laps/sõber/kesiganes armastab mustanahalist või samasoolist isikut. Ma arvan, et rass ega sugu ei loe, sest armastatakse ju ikkagi teist inimest, tema isikut, omadusi jne, mitte tema sugu või rassi või rahvust. Suurt muud mul öelda pole praegu sel teemal. Põhiline saigi öeldud. :)

 

Lava Taga

Posted on by

Kõndisin eile õhtul, õigemini südaöö paiku bot-aiast koju. Oma linnaossa jõudes oli kõik korras, kuid ühest põiktänavast alates oli pimedus. Elektrikatkestus, nagu hiljem teada sain. Aga üleminek valgustatud tänavaosast pimedasse tänavaossa oli midagi eriti lahedat. Nagu oleks Lava Taha läinud. Selja taha jäi tuledes Lava, ees olid pikad pilkased koridorid. Või oli see hoopis Saali minek? Pime Saal, kus ei istunud ühtegi vaatajat. Ja Lavagi oli tühi. Ainult mina olin seal olnud. Lavalt Lava Taha läinud. Või Saali.

Seal, kus laternad ei põlenud, oli pimedus valgem kui seal, kus laternad põlesid. Kas pimedus üldse saab olla pimedam, kui valgus põleb? Ja kas loomulik pimedus linnas on pimedam kui maal? Kui suveöödel maal või metsas ringi liikuda, tundub öö palju valgem kui linnas. Siis, kui linnas tuled ei põle. Kas pole? Valgem pimedus, pimedam valgus… Igas kohas oma. ÖÖpimedus, öövalgus. Suveööpimedus, suveöövalgus.

Varsti hakkab tähti sadama…

 

Nagu lõputu küünlapäev

Posted on by

Midagi uut polegi öelda. Teist nädalat kulgeb mu elu ringil ärkamine-tööle-tööl-koju-magama. Kaks nädalat veel sama jama. Nagu lõputu küünlapäev. Täna võtsin endale vabaduse netis istuda ja teie tegemistega kurssi viia. Pärast on mõnus läbi õhtuse kesklinna koju jalutada. Kesklinnast tunnen ma küll puudust, eriti Rüütli tänavast. Tööle-koju tarjektoor mind sinna kahjuks ei vii. Kuid ega sel teel, mis mind iga päev tööle-koju viib-toob, pole ka väga viga. Armsad vanad puumajad, klantspildilikult korras või võssakasvanud aiad, vahel mõni kiisu või kutsu tänaval luusimas, tammeallee – see on kena. Tunne oma kodulinna.

Aga… kuidas on võimalik sirgeid kive ringiks laduda? Niimoodi, et kivi pikem külg on ringi servaga paralleelselt (sai vist õieti :P). Iga päev ma juurdlen selle üle, aga pihta ei saa. [Vihje: mine vaata Kuperjanovi ja Kastani tänava ristis seda ringi/ohutussaart(?).]

Ilm tegi mulle täna meelehead. Tegelikult juba eile õhtul, kui vihmasabinas koju kõndisin. Ei teinud nagu väljagi, aga hea oli. Et sadas. Ja täna oli juba märksa jahedam ning vihmalõhn tungis esimesena ninna, kui uksest välja sain. Ilusad hallid, sinised, halli- ja sinisesegused pilved kondavad taevas ringi. Tuulekene jahutab väsinud keha ja meelt. Päike ei pista enam teravalt silma ega ähvarda mind kokku kukutada. Mitmepalgeline Eestimaa suvi.

Kui ma Pärnus käisin

Posted on by

Käisin kolmapäeval koos kursaõe M-i ja tema elukaaslasega Pärnus. Ilm oli enam kui ilus ja ka järgnev päev oli ilus. Pärnus saime kokku ka Foxiga, kelle kodulinn Pärnu on. Fox töötab nüüd loodusmajas ning me aitasime tal tööpäeva lõpetada.

Kas tead, et Pärnus on mõrvarlikud loomad? Jaah, neil seal loodusmajas on mõrvarkalad (mingid pisikesed piraajad), mõrvarkilpkonnad (lihasööjad kilpkonnad) ja mõrvartuhkur Diana. Mõrvarkilpkonni oli kaks, üks neist vahtis pidevalt sellise tapjanäoga otsa. Ta pistis pidevalt oma pea vee alt välja, et mind jälgida, ning jahtis mu sõrmi, kui katsusin teda silitada. Tuhkur Diana oli öösel tema puuri sattunud hiire maha murdnud. Lisaks oli ta muidu pätt ja suli: nuuskis ringi, tekitas paanikat ootamatult selja taha ilmudes, süües oli tal eriti kavala ja paadunud kelmi nägu peas. Ainukesed mittemõrvarid seal olid merisiga, küülik ja tosin pisikest papagoid, kes aga niisama kriiskasid.

 

Pärast mõrvarlikkusest õhkuvat kogemust suundusime Steffani pitsasse sööma. Koht endiselt tasemel ja niisama head kui 5 aastat tagasi, kui seal esimest korda käisin. Nüüd siis oli alles teine kord. Ei saa mainimata jätta, et hinnad on kirved (kas taas vihje mõrvarlikussele?!), kuid asi on seda väärt. Nämm!

 

Pärast mõnusat lõunat liitus meiega ka kursaõe elukaaslane ning läksime muulile. Kahjuks loobusid Fox ja M. Retkest muuli lõppu, kuid mina ja M.-i elukaaslane tegime asja ära. Fantastiline! Ma esimest korda elus jõudsin muulile. Väga võimas oli! Hüpnotiseerivad kivid. Kivihüpnoos. Ühelt kivilt teisele, midagi muud silme ees polnudki kui kivid. Kivi, kivi, kivi… Vaatepilt oli tõeliselt hüpnotiseeriv. Vahepeal kõndisin kui tavalisel kõnniteel, vahel kui… heh… muulil. Meri sinatas ümberringi, taevas samuti, värske mereõhk jahutas kuumavat ihu. Muuli otsas vaatasime merd ja puhkasime pisut. Siis keksisime tuldud teed tagasi teiste juurde.

 

Poole muuli peal aga kohtusime mõrvarluikedega. Luigepaar kuue nunnu udusulis pojaga ujus täitsa muuli äärde. Jäime neid vaatama ja kiitsime, et nii armsad, kui järsku üks luigevanematest susises. Ruttasime minema, äkki oleks veel luigelt tappa saanud? :P

 

Pärast seiklusi muulil kolasime veidi aega paaris kaubamajas ringi ning kella viie ajal hakkasimegi tagasi Tartusse sõitma. Jõudisin koju, vajusin diivanile, vaatasin modelle ja Monki ja oligi päev õhtus.

 

Pärnu. Ehtne suveilm. Meri, tuul ja õhk. Mõrvarloomad. Muul. Hüpnooskivid. Kivihüpnoos. Ah, hea päev oli!

Äsja…

Posted on by

Just nüüdsama sadas meeletult vihma. Lõpuks ometi. Taevas on ikka veel nii hall kui olla saab, kuid roosiaia poole vaadates näen taevas õhkõrna vikerkaart. Ei mäletagi, millal ma viimati vikerkaart nägin. Ilus on. Valkjad pilvelõngakerad, mis veidi lahti hargnenud, sõuavad üle vihmahalli taeva ning koovad kirevat vikerkaarekangast. Roosiaed rohetab ning need üksikud põõsad, mis otsustanud oma õied avada, säravad kui juveelidega kaunistatult kõige selle keskel. Loodus on kõige imelisem kunstnik.

Kevad

Posted on by

Mulle meeldib, kui õues rohetama hakkab. Mulle meeldib, kui kevadlilled oma õied avavad. Mulle meeldib, kui öösel  või vara-varahommikul keset sõiduteed koju kõndides ööbik laksutab, toomingas oma magusat lõhna levitab ja üksikud tähed taevas vilguvad. Mulle meeldivad valges õitemeres õunapuud ja kirsipuud. Mulle meeldivad hommikuti sinitaevas liuglevad pilved. Mulle meeldib kõndida õhtuses linnas, vaadata majasid, inimesi, olemisi. Mulle meeldib kõndida kevadises soojuses ning mõtelda uusi ja vanu mõtteid. Mulle meeldib kiikuda Emajõe ääres ning tunda, et Tartu on minu linn, ja lobiseda Kristeliga ja nalja teha ja naerda. Mulle meeldib kaduda Tartu kevadöösse ja kõndida, kõndida, kõndida. Veelgi enam meeldiks mulle seda kõike jagada Sinuga…

Klaver rannas

Posted on by

Sattusin Everydays sellisele uudisele: Briti võimud teatasid kolmapäeval, et nad pole ikka veel suutnud välja selgitada rohkem kui kuu aega tagasi Inglismaa rannalt leitud salapärase klaverimängija isikut.

See oleks nii ilus: suur must tiibklaver rannaliival, vahused lained seda õrnalt ampsamas. Klaveri taga istub šikilt riides mees. Tema sõrmed libisevad sujuvalt üle klahvide, tuues kuuldavale imekauneid helisid, mida täiendavad tuulekohin ja lainete laksumine. Taevas on helesinine ja unelevatest viisidest küllastunud. Isegi inglid lendavad maale lähemale, et sellest osa saada.

A scene from the film 'The Piano' on Karekare beach, Auckland

Muidugi ma pole kindel, kas Inglismaal üldse liivarandu on, aga mõte on igatepidi nii imekaunis.

Lihtsalt tuli pähe…

Posted on by

Meie elu on täis koode: pin-koodid, salasõnad, kasutajanimed, uksekoodid. Et saaks turvaliselt sisse e-panka, e-maili, web-sõprusringkonda, web-päevikusse, iseteenindusse… Kümned kasutajanimed ja kümned salasõnad, mis vaja meeles pidada. Aju on täis tähe- ja numbrikombinatsioone. Üks sobib ühega, teine teisega. Justkui kodeerimiskeskused.

Selline kiri tuli kursuselisti:
 

Miks mehed on lihtsalt õnnelikumad.
Aga mida sa tahadki selliselt lihtsalt olevuselt?
Perekonnanimi on kogu aeg sama.
Garaaz on ainult sinu päralt.
Pulmapeo ettevalmistused sujuvad iseenesest.
Sokolaad on lihtsalt üks suupiste.
Sinust võib saada president.
Sa ei jää kunagi rasedaks.
Sa võid käia pargis ilma T-särgita.
Automehaanikud ei valeta sulle.
Terve maailm on sinu pissuaar – sa ei pea kunagi sõitma järgmisse bensiinijaama sellepärast, et siinne peldik on öäkk.
Sa ei pea mutri keeramise suuna üle mõneks ajaks mõttesse vajuma.
Sama töö, rohkem palka.
Kortsud lisavad omapära.
Pruudikleidi laenutus 5000 krooni, ülikonna laenutus 200 krooni.
Inimesed ei jõllita sinu rindu, kui sa nendega räägid.
Vahetevahel on üks hästi-ajastatud röhitsus lausa ette nähtud.
Uued kingad ei mulju, hõõru ja moonda sinu jalgu.
Telefonikõned lõpevad enne kolmekümnendat sekundit.
Sa tead nii mõndagi tankidest.
Viiepäevane puhkus vajab vaid ühte kohvrit.
Sa suudad ise oma purgid lahti keerata.
Väikseimgi arukuse väljendus annab sulle ekstra plusspunkte.
Kui keegi unustab sind külla kutsuda võib ta ka edaspidi sinu sõber olla.
Sinu aluspesu maksab 30 krooni 4-ne pakk.
Kolm paari jalatseid on rohkem kui küll.
Sul puudub võime näha kortse oma riietel.
Kogu sinu nägu on ühte värvi.
Üks soeng on sobiv aastateks, võib-olla aastakümneteks.
Sa pead raseerima ainult nägu ja kaela.
Sa võid kogu oma elu mänguasjadega mängida.
Tavaliselt varjab kõht sinu laiad puusad.
Sa võid kanda lühikesi pükse hoolimata sinu säärte väljanägemisest.
Oma küünte eest hoolitsemiseks piisab sulle taskunoast.
Sul on vuntside kasvatamisel valikuvabadus – jah või ei.
Sa suudad osta 25 sugulase jõulukingid 24. detsembril 25 minutiga.
Pole siis ime, et mehed on õnnelikumad!