Alanud aasta kolmandal päeval käisin Elektriteatris vaatamas musta komöödiat “Stalini surm”. Filmi näidati esimest korda 2017. aasta PÖFFil, kuid ma täitsin siis kinoperenaise kohustusi ega saanud filmi ise vaadata.
Lootsin, et selle filmi ajal saab palju naerda. Üksjagu saigi, kuid mitte päris kõht kõveras. Argipäeva sai küll selle filmi ajal ära unustada, nii et väikse välja lülitamiseni see toimis küll.
Filme 4/365.
Mõtlesin, et teeks iseendale ühe väljakutse. Igasugused challenge’id on ju viimasel ajal populaarsed.
Väljakutse on vaadata 2019. aastal iga päeva kohta üks film. See ei tohiks keeruline olla, sest vaatan filme niikuinii peaaegu iga päev nii kinos kui telekanalitelt. Seni olen kultuuriaasta logisse üles kirjutanud need filmid, mida olen kinos vaadanud. Väljakutse puhul panen kirja nii kinos kui ka mujal vaadatud filmid. Arvesse lähevad filmid, mille vaatan ära täispikkuses (või enam-vähem).
Uue aasta esimestel minutitel vaatasin lehelt ArteKinoFestival.com filmi “For Some Inexplicable Reason” (Ungari, 2014, režissöör Gábor Reisz).
2. jaanuaril vaatasin Elektriteatris filmi “Armastusega Vincent” (“Loving Vincent”, Poola, Suurbritannia, USA, 2017, režissöörid Dorota Kobiela ja Hugh Welchma) ning ETV2 kanalilt filmi “Pihtimus” (“The Confession”, Gruusia, Eesti, 2017, režissöör Zaza Urušadze).
No vot, algus on edukas!
Filme 3/365.
Saaks see jõulutrall juba läbi ja tuleks rahulikud pühad. Ma olen väsinud kõigist jõulupidudest, jõuluõhtusöökidest ja koosviibimistest. Pooltest jõulupidustustest polegi osa võtnud, lihtsalt ei jaksa ega saagi olla mitmes kohas samal ajal.
Tahaks juba vaikset ja rahulikku jõuluaega. Aega, kui keegi ei helista, kirjuta ega kutsu kuhugi. Saaks olla omaette ja tiksuda omas tempos. Pärast ühe hingetõmbega elatud novembrit ja poolt detsembrit otsa on keha väsinud ja pea kah. Suheldud on enam kui küll, nüüd on aeg nautida valget vaikust ja rahu. Selleks ju need pühad ongi.
Login siia nii harva sisse, et teengi ainult WordPressi uuendusi. Kirjutamiseni üldse ei jõua. Vahel ikka mõtlen, et tahaks ja võiks kirjutada. Kasvõi niisama väljamõeldud asju. Lihtsalt et kirjutada …
Lugesin oma postitusi aastatest 2004-2008. Küll on ikka veider, mida kunagi sai kirja pandud, milline inimene oldud ja mida tehtud. Tundusin neis tekstides iseendale nii võõras, aga kohati ka nii sarnane praeguse minaga.
Ja millised isiksused ja inimesed on olnud mu elus! Kui palju blogituttavaid ja -lugejaid, kellest enamikku pole päriselus kohanudki. Palju inimesi, kellega pole kohtunud ega suhelnud aastaid, kellest ma täna mitte midagi ei tea. On ka neid, kellega side mingil määral säilinud. Oh, küll oli alles seltskond!
Vahel mõtlen, et hakkan taas regulaarselt blogima. Aga kui olen siia sisse loginud ja puhta postituse lehe ette võtnud, ei tea, mida kirjutada. Igapäeva tegemistest nagu alguses või suhetest ei taha. Võiks kirjutada filmiarvustusi, aga see vajaks rohkem aega ja süvenemist. Nii et viimastel aastatel saavadki kirja juhuslikud mõtted ja tähelepanekud. Sest blogi kustutada, igaveseks bittide ja baitide musta auku saata ka ei raatsi.
Nii et las see koht veel olla.
Kui ma tikku põlema panen, hoian seda pöidla ja keskmise sõrmega.
Mul oli spontaanne mõte minna Stockholmi burleskifestivalile, piletki oli ostetud ja sooduspakkumine edasi-tagasi reisiks olemas. Ja väike ootusärevus hinges, sest saan siit natukeseks ajaks minema. Põgeneda täiskasvanute muinasjutumaailma.
Reede õhtul nutsin sisemiselt krokodillipisaraid, et uhke teatrisaali asemel leban kodus diivanil, glamuurse ja pöörase show asemele vaatan telerist juba teab mitmendat korda filmi “Notting Hill”.
Vaba reede küsimise asemel aga õnnestus mul välja võidelda kahenädalane puhkus novembris. Ma pean lõpuks iseenda peale mõtlema ja tegema seda, mis minul silmad särama paneb ja rõõmu toob.
Ma loodan, et november tuleb sama ilus kui samanimelise filmi visuaalne pool.
Sel aastal on sügis värviline: sinine, hall, sinakashall, punane, kollane, roheline…
Vahelduseks on tore näha, et puulehed on kirjud, mitte ei muutu ainult kollaseks. Küllap ilmal on selles oma osa. Tegelikult ikka kindlalt. Kliimamuutused muudavad ju kogu loodust mingil määral.
Esimese hobukastani korjasin ka taskusse. Hea mudida, kui kindad koju ununenud ja sõrmed külmetavad.
Eks näis, mida see sügis veel pakub.
Sajab. Vihm rabistab vaikselt vastu akent.
Pime. Märkamatult kaovad päevad käest.
Köh! Jälle on tervis kehv ja tõbi kallal.
Suvi saab läbi ja päikeseline aeg ka.
Päevad, nädalad ja kuud mööduvad ning mina ei mõista ikka magada. Isegi mitte siis, kui olen füüsiliselt ja vaimselt väsinud, kui järgmisel hommikul on vaja varakult ärgata, kui üleval olemiseks mõjuvat põhjust ei ole. Lihtsalt olen ega maga. Ei oska, ei mõista…