Ma arvan, et olen suurema osa oma teadlikust või täiskasvanuea elust teadnud, et olen introvert.

Vana aasta lõpus lugesin juhuslikult raamatutoast leitud ja ostetud raamatut “Introvert. Hääletu revolutsioon” ning iga natukese aja tagant noogutasin raamatus olevatele sõnadele, lausetele, ridadele kaasa “Jaa, nii on.” Tundsin end paljudes kirjeldustes ära, nii mõnigi seik enda kohta sai selgemaks, kuid oli ka väiteid, mis polnud päris minu kohta.

Eks ma olen aastate jooksul õppinud esinema ja näitama end ekstravertsemana, kui tegelikult olen. Kogu elu väljaspool kodu – tööl, trennis, hobidega tegeledes, sõprade-tuttavate suheldes – on teatud rollide täitmine. Küllap olen aastatega lihtsalt saanud osavamaks ja kogenumaks nende rollide esitamises, pisut on siiski ka julgust juurde tulnud.

Raamatus oli ka test introvertsuse-ekstravertsuse kohta. Minu tulemus täna oli “väga tugev introvertsus”. Võib olla et olen ka viimase kahe nädala jooksul, mis veedetud peamiselt koduseinte vahel ja inimesi vältides, veel rohkem introvertsusele kalduv. Inimesed lihtsalt pole praegu mu lemmikinimesed. (Huvitav, kas ka see veider stamplause viitab mu introvertsusele?)

Ma ei lase igaüht ligi ega enda mulli. Seepärast pole mul ka palju (lähedasi) sõpru, viimastel aastatel on tekkinud pigem palju tuttavaid. Iseasi, kui palju nad tegelikku mind teavad-tunnevad. Ega mulle väga meeldigi end igaühele laiali jagada. Mis siis mulle endale jääb?

Võimalik, et 2025 tulebki introvertne aasta. Hoian end endale, olen rohkem sissepoole suunatud. Ja mis selles siis halba?