Jätkan ka sel aastal kultuuriaasta päeviku pidamist. Nüüd on mul selleks olemas ka päris päevik, mille ise trüki- ja paberimuuseumi õpitoas valmistasin.

Jaanuaris käisin kinos viis korda. Kõik nähtud filmid olid head ja kandideerivad ka Oscaritele. Rohkem meelde jäid ja naha alla pugesid filmid “Jänespüks JoJo” ja “Majakas”. Esimene neist võlus nii sisu, pildikeele, näitlejatöö kui ka ootamatute pööretega. Teine aga oli tõeline filmikunsti teos, nii sisu, pildikeele, heli kui kõige muuga. Ma ikka veel kahtlustan, et “Majaks” pani mulle needuse peale, sest hoolimata enne kinokülastust joodud kuumast õunabrändist õunamahlaga jäin ma üleöö haigeks ja taastun siiani. Ma ju ütlen, et see linateos puges naha alla…

Jaanuaris sai ka elava muusika saatel tantsitud ning osalesin ka suurepärasel Collegiate Shag’i kiirkursusel. Mõnus oli õppida nii heade juhendajate käe all. Peaasi, et nüüd õpitut ka tantsupõrandal praktiseeritud saaks.

Detsembrist alates on minu päevadesse lisandunud pärast aastatepikkust pausi taas lugemine. Nüüd loen peaaegu igal õhtul enne magamajäämist raamatut. Varem muudkui alustasin, aga peagi jäi üks või teine raamat sinnapaika. Otsustasin, et hakkan uuesti lugema. Ainult et see kipub mu magama jäämise aega oluliselt edasi lükkama, sest ma ei suuda piirduda vaid ühe peatüki lugemisega. Nii et piisava ööune tagamiseks tuleb kuidagi see lugemisaeg varasemaks nihutada.

Nii et kultuuriaasta on päris hästi alanud.