Surematud armastuskirjad
12.03.2016
Coca-Cola Plaza

Laupäeval käisin kinos hoopis Tallinnas. Sõelale jäi film, kus surnud mees saadab oma armastatud naisele kirju, sõnumeid ja pakke. Idee tundus huvitav, kuid tagantjärele tundus filmis olevat palju üleliigseid elemente.

Iseenesest mulle meeldis mõte, et siit ilmast lahkunud mees oli näinud vaeva, et oma armastatud naisele tähtpäevadel või olulistel hetkedel saata sõnum, kiri või lillekimp. See on veidi õõvastav, kuid ka armas, sest siis tunduks, nagu oleks kallis inimene ikka veel su kõrval. Või kusagil olemas… Ma kujutan ette, et armsa inimese kadumisel tahaks ju ikka kuulda tema häält, näha tema nägu, lugeda tema sõnu, tunda tema toetust. Kui osavalt organiseeritud ja planeeritud e-posti süsteem, pakkide saatmine ja videosõnumid kaotusvalu aitavad leevendada ning edasi minna, pole selles midgai halba. (Vist.)

Teisalt oli filmis palju elemente, mis tundusid kunstlikud ega andnud sisule palju juurde või olid seosetud. Näiteks see pruunide silmadega koer või akna taga värelev leht. See, et naine oli kaskadöör ja õppis astronoomiat, ka ei klappinud hästi. Mõlemal valikul oli küll oma lugu taga, kuid oleks võinud jääda valiku ühe juurde. Oleks usutavam lugu olnud. Mõnikord “less is more”.

Oli see film, mis ta oli, aga kaks tundi sai meeldivalt veedetud.