Vaikne pühadeaeg on käes. On aeg rahulikult võtta, natukene õilsalt logeleda, mõtiskleda.

Üks mõte, mis pähe tuli, on elu võrdlus ülikooliga. Ikka räägitakse eluülikoolist, mille kursustest minagi usinalt osa võtan. Mõtlesin hoopis sellele, et elu on nagu ülikool, kus pidevalt alustad uut lendu koos teatud seltskonnaga, kuid mõne aja pärast spetsialiseerutakse, valitakse kitsam eriala. Kes valib töö, kes pere ja lapsed, kes kodu, kes reisimise, kes hobid, kes midagi muud ning kes natukene seda ja natukene teist. Kuni kohtad uusi inimesi ja alustad uut etappi ning jälle spetsialiseerutakse.

See on paratamatus, et olulised ja aastaid sinu elus esikohal olnud inimesed mingil hetkel kaovad tahaplaanile ja esiplaanile tulevad uued inimesed. See kõik võib vahelduda, sest aeg-ajalt astub minevikust mõni inimene taas esiplaanile. Kõik oleneb valitud eriala(de)st.

Istun siin suures kontoritoolis, poolvillane tekk kaisuks ümber, ja tunnen end hästi. Mu kallid sõbrad külastasid mind täna, veetsime mõnusasti aega. Nemad on mul ikka olemas. Homme tuleb pere mu juurde. Nemad on ka mul alati olemas. Ja kuskil natukene kaugemal on veel hulk inimesi, kes on head ja toredad. Olgu nad siis kaugel või lähedal.

Mõnusaid jõule! :)