Kas ma peaksin tundma süümepiinu, et ma nädalavahetusel mitte midagi erilist ega kasulikku ei tee?

Ma ei taha tegeleda paari pooliku tööülesandega. Ma ei viitsi väga koristada. Ma ei viitsinud kodus sooja toitu teha ja raiskasin jälle kohvikus söömisele raha. Ikka veel pole ma üle vaadanud oma kulusid ega teinud konkreetset plaani kokkuhoiupoliitika kohta. Ma võiks ju päris palju nipet-näpet asju nädalavahetusel ära teha, aga… ma ei viitsi eriti ja tunnen seepärast natukene kohusetundlikke süümepiinu.

See pole muidugi sugugi hea, sest selline enese suhtes liigse perfekstonismi ja tubliduse nõudmine tekitab lisapingeid. Ja lisapinged pole praegu üldse soovitatavad, sest neid jagub niigi.

Nädala pärast peaksin Soome minema tööasjus. No üldse ei taha, jälle. Ajan igale välisreisile sõrad vastu, sest need on viimne kui üks tööreisid. Ja alati on samal ajal Tartus midagi palju huvitavamat toimumas. Ma ei viitsi. Samas – tagasi tulles on tihtilugu hea meel, et ikka käisin. Aga ikkagi… see on kuus päeva vastutamist. Oehjah! Või siis on ikka hea minna, saan kontoritööst eemale ja jääb igapäevane sebimine ära. Mina ja mu imelikud tahtmised-mittetahtmised.

Täna käisin jalutamas. Mõnus ilm ja mõnus on kõndida. Õhtul vaatan filmi ja püüan seekord päriselt ka enne keskööd magama minna.