Loen Arterist (14. mai 2011) intervjuud Maire Aunastega. Juba esimese küsimuse vastuses tunnen ära, et näed… me oleme sarnased. Olgugi et Aunaste suhtes on mul olnud vastakaid arvamusi. Jah, ma vaatasin lapsena meeleldi saadet “Reisile sinuga”, mille juht ta oli. Jah, minagi pole aru saanud, miks tal sellised soengud olema peavad ja tema hääl pole ka alati kõige mõnusam kuulata. Kuid need on detailid.

Nüüd ma loen ja mõtlen, et oleme sarnased mingites teistes detailides. Tema unistuseks on olnud kohvik, kus tantsitakse. Ka mina unistan mõnest sellisest kohast. Mitte et ma ise tahaks või peaks selle rajama, selline koht võiks olemas olla. Just selline, nagu Aunaste kirjeldab. Ka väljas käin ma sageli üksinda, mitmel setmel põhjusel. Ja ma olen jõudnud samuti arvamusele, et inimene võiks ise hakkama saada. Saamatut inimest on näiteks raske aidata, sest mida sa ikka aitad, kui inimene ise end ei aita…

Ma ei imestaks, kui ka ise 57-aastaselt endiselt üürikorteris elaksin. No mis siis sellest? Ma ei pea järjekordset pangalaenu võtma, kui ei taha. Ainult et erinevalt Aunastest ma saan ise konservid lahti ja oskan kruvikeerajat kasutada.

Tervitan väga tema ideed hakata Emajõe kaldal kirbuturgu korraldama. Kujutan ette ja loodan, et see tuleb selline peenem kirbuturg, mida olen näinud Stockholmis. Ootan suve!