Ülestõusmispühade 1. püha puhul ei tahtnud minu kehakene sugugi üles tõusta. Abi polnud ka mobiiltelefoni äratusest. Igal juhul puudub mul mälestus, et ma seda hommikul kell 9 kuulnud oleksin. Nii ma siis tõusingi üles alles kell 14.35. Selle nädalavahetuse ja ka muidu pika aja peale uus rekord.

Kuidas vähemalt-umbes 10-tunniste ööde peale esmaspäeval kella 8 ajal ärgata? Ma veel ei tea, kuid loodan parimat. Kusjuures, hiliste ärkamiste põhjus pole olnud poole ööni pidutsemine või midagi muud säärast. Lihtsalt olengi kaua maganud. Loomulikust intelligentsist. Ja magada mulle meeldib. Kuigi mitte nii kaua, et keha kange, näos on padjamuster ja pea valutab. Sedagi juhtunud.

Huvitav vastuolu: mulle meeldib magada, eriti just hommikuti, teisalt oleks ju nii mõnus ärgata kell 7 ning enne tööle minekut juba sada pluss kümme asja ära teha. Reaalsus kipub siiski olema esimene versioon: magan viimase minutini, kiirelt pestud-riidesse ja tööle. Ei korralikku hommikusööki ega Terevisooni ega midagi. Kui Naabripoisiga veel koos elasin, olid hommikused ärkamised lihtsamad, sest tema juba askeldas ja no kuidas sa siis veel edasi magad? Või kui käiakse ukse taga sind äratamas naljakat häält tehes?

Hiliste magamaminekute ja ärkamiste põhjuseks loen ise veel seinakella puudumist. Kuna kellaaeg pole pidevalt silme ees, siis ajataju on teine. Käekellalt, mobiiltelefonilt või arvutiekraanilt kellaaega vaadata on tülikam, sest selleks peab lisaliigutuse tegema ja samuti pole ükski neist mul pidevalt silme ees. Nii et korralik seinakell või veel parem – suur äratuskell kuluks ära. Või lausa kellraadio, mis ärataks mitte vastiku pininaga, vaid hakkaks äratuseks mõnd raadiojaama mängima.

Ideepoolest: kui kellelgi on mõni nimetatud kelladest üle, siis ma pakuks sellele uut kodu.