Tunnen, et ei tea isegi. Ma ei ole enam/jälle (?) kindel, mida ma elult tahan. Või millist elu ma tahan.
Ma ei tea, kas ma tahan või ei taha sarnast elu nagu suurem osa tuttavaid, eriti naistuttavaid järjest valinud või elama hakanud on. Ma ei tea, kas ma tahan seda või arvan tahtvat. Ma ei tea, kas ma ei taha seda või arvan mitte tahtvat. Ma pole absoluutselt kindel, mida mina ise, täitsa ise soovin.
Võib olla mu (arvatavaid) tahtmisi ja mittetahtmisi mõjutab ikkagi see nähtamatu surve väljapoolt. Surve, mida otseselt, kuid peamiselt siiski kaudselt avaldatakse. Surve, mida arvan avaldatavat. Võib olla on see kõik minu peas kinni ja pole mingit survet, ei otsest ega kaudset? Lihtsalt paljud teised elavad nii ja see ongi justkui norm, mida järgida.
Võin ju öelda, et tahan stabiilsust, et taustsüsteem oleks paigas. Möödunud aastat meenutades võiks öelda, et taustsüsteem on kordades nihkunud. Aga… ebastabiilsus ja püüd stabiilsuse poole peakski ju tegutsema panema? Tooma muutusi, soovitatavalt positiivsuse ja selguse suunas.
Et siis tegutseda? Jah, kui mõelda tulevikule, mitte sugugi kaugele, siis kasvõi igaks juhuks tuleks tegutseda. Praegune pilk tuleviku suunas on hägune ja veidi hirmutav, tahaks selgemat ja konkreetsemat pilti. Nii et tuleb tegutseda! Võib nii kaotada kui võita, kuid kui ei proovi, ei juhtu võib olla mitte midagi.
Nii et tegutseda ja seekaudu saada selgemaks oma tahtmisi või leida selgust? Jah!
Aga mis siis, kui ma olengi juba siin, kuhu oskasin end soovida, ja see, kelleks soovisin saada, ja nüüd on unistused otsakorral? See oleks ilmselt kehvem variant, kui mitte teada, mida ma tahan, ning püüda sinna jõuda. Või kuidas?
Ma ei tea, mida ma tahan, ja ma ei tea, kas see ongi üldse probleem.
elu, mida enamik naistuttavad elavad – mees, (abielu,) lapsed? seda vist ühiskond peale surub (st suruvat, mulle pole õnneks keegi midagi surunud)?
mina arvan küll, et seda ei pea üldse tahtma, igaüks ikka oma südame järgi. aga olen sajaga nõus – väga raske on läbi kogu ümbritseva müra aru saada, milline see ainuüksi iseenda kõige puhtam sisemine tahtmine siis on. mõtled, mõtled, mõtled üle… lõpuks kahtled üldse kõiges :)
iseenesest oleks ka variant üritada üldse mitte mõelda. kõik on sul ju hetkel hästi, otsest muutust pole vaja. katsu äkki mõnda aega elada täiesti spontaanselt, üks päev korraga… teha päeva jooksul vaid seda, mis hommikul parasjagu kõige õigem tundub?
http://www.suhtesahver.ee/ – see on üks tore blogi, mida mulle soovitati, mis tegeleb just selliste eksistentsiaalsete küsimustega… mis tuletab meelde, et positiivsus on kõige võti ja kui hästi tahta, saab absoluutselt kõike. kui ma aasta alguses oma mustast august välja ronisin, aitas see blogi kaasa (põhilised ajendid tulid küll mujalt). sul pole auku, aga ehk aitaks see lugemisvara sul elu väheke teistsuguse nurga alt vaadata. võib-olla ka mitte. ma ei tea, vaid sina ise saad otsustada.
aga sellised eksistentsiaalsed küsimused on mulle oi-kui-tuttavad. mina olen küll selles mõttes juba sundseisus, et tagasipöördumist pole – on mees, lapsed, kodu. ja see kõik teeb mind õnnelikuks küll. ometigi on mingi rahutus… ma üritan seda siis oma parima oskuse kohaselt tõlgendada, lahendada, vaigistada. vahel mõtlen üle, aga minu puhul see enamasti töötab, et üritan vaid ühe päeva korraga elada ja pisiasjadest rõõmu tunda.
Vaat, selle arvatava survestuse ja eluga, mida teised on valinud, on nii, et sa ei saa seda lambist valida. Ega mina ju ka ei valinud mingi hetk, et nii, 2007 lahutan, siis kohe leian uue mehe, siis olen temaga koos ja 2010 abiellume ja ma jään lapseootele. See pole asi, mida valida, see JUHTUB. Ja kõigepealt peab selle rea kõige alguses juhtuma see teine inimene, kellega te üksteist ja üksteise valikuid mõjutama hakkate. Kui mul poleks meest, kes tahab viit last, siis võibolla ei ootaks ma üldse praegu last. Võibolla oleks ma valinud lastetu elu. Ka see pole võimatu, üks valikutest. Aga seegi valik sõltus ja oleks sõltunud väga palju teisest inimesest.
Ehk siis, tahaks öelda, et seni, kuni oled üksi, on su valikud sinu teha ja uksed valla, aga tegelikult see päris nii pole. Sul on SINU valikud, aga sa ei saa valida endale praegu ju abielu ja last. Sinu valikud on teistsugused. Seega, ära vaeva pead meie valikute pärast. Marianne Mikko ütles mulle intervjuud andes hästi: tuleb selgeks teha, mis on su siht ja siis selle nimel tegutseda. Kui sa tead, et teed õiget asja, siis sa kulged, su elu kulgeb. Ja ma arvan, et sihiks võiks olla midagi universaalset (mitte abielu-lapsed-mees), mis sobib igas olukorras (ka siis, kui järsku peaks tekkima kaasteeline). Näiteks: olla õnnelik, armastada iseend ja maailma ja muu selline new age crap:)
ja daki kirjutatu peale tuli kohe veel üks asi meelde, mida lisada tahtsin – ma olin enne ise rasedaks jäämist nii parandamatu titevihkaja, et kui elu POLEKS mulle rasedusega pähe lajatanud, siis ma ei välista, et mul üldse polekski kunagi titeisu tulnud. ja kui mulle oleks ehk samasugune mees sattunud, siis on täiesti võimalik, et ma polekski kunagi lapsi saanud. ja ma arvan, et ma oleksin ka sel puhul täiesti õnnelik olnud. siis oleks elu olnud teistmoodi mõnus.
ma võiks sulle muidugi ajada kräppi sellest, et siis ma lihtsalt ei teadnud, millest ma ilma jään ja pmst see vbla ongi nii, tõsi ta ju on, et ma olen praegu rahul ja õnnelik, et nii läks, ei vahetaks oma elu kellegagi ära. aga no tõesti – kui ma poleks seda teadnud, poleks ma sellest ka osanud puudust tunda :D seega oleks ma vabalt võinud olla elu lõpuni lastevihkaja ja pisarateni tänulik selle eest, et mul endal neid vastikuid jõnglasi kodus segadust tekitamas pole.
seda ma kah ei usu, et vanaduses ilma lasteta kohutavalt üksik olla on – ikka on ju pere, õed-vennad ja nende lapsed, sõbrad ja nii edasi. ja no mida iganes, kasvõi võimalik lapsendada, kui titeisu peaks tulema alles siis, kui bioloogiline kell on juba kukkunud.
ühesõnaga laste teema on mu meelest tõesti selline, et igaühe oma teha.kas üldse, millal, kui palju jne. igaks juhuks (et äkki hiljem, kui isu tuleb, siis enam ei saa) mu meelest ei tasu teha :D mitte et sina tahaks hakata igaks juhuks tittesid tegema või et ma üldse teaks, kuidas sa lastesse suhtud. lihtsalt need mõtted tulid pähe ja kirjutasin siia ka :D