Vastupidiselt sügisel mind vallanud pidevale muretsemisele ja närveerimisele “Mis nüüd saab?” on tänaseks täitsa rahulik olla. See pidev mõtlemine ja kaalumine pidigi läbi saama, sest mõjutas juba mu tervist ja heaolu. Pidevalt pingeseisundis elada on keeruline ja väsitav. Isegi kui kõik need raskused ja otsustamishetked olid universumi poolt mu teele saadetud, testimaks mu tõelisi soove, oli seda korraga ootamatult palju. Ent hetkel näib, et ma olen takistusrada edukalt lõpetamas.

Ma olen rahul, sest…
ma näen pärast 17 aasta pikkust prillide kandmist ise,
ma olen väga rahul sellega, mida ma peeglist näen (ilma nina vastu peeglit surumast),
uuel aastal on plaanis täie rauaga tantsimisega edasi tegeleda,
ma ei uuri enam paaniliselt korterikuulutusi, sest põhimõtteliselt on üks kena koht mind ootamas,
mul on punased Aipid, millega lumehangedest läbi künda,
tervis on paremaks läinud pärast mitmeid haiguspuhanguid,
sõbrad on iga nurga taga olemas, tegelikult,
ja muidu on ka hästi.

“Grey anatoomia” ühest osast jäi meelde lause “Ootamatused muudavad elu”, ja tead – nii ongi. Aastal 2010 oli mu elus nii oodatuid kui ka üksjagu ootamatuid sündmusi, ja need viimased ongi mingil moel rohkem elukäiku mõjutanud. Kokkuvõttes ikka paremuse poole.

Ilusat ja head!