Täna sai lõpuks PÖFFi hooaeg avatud! Osalt sellepärast ju puhkus saigi võetud, et oleks võimalus filme vabalt vaatamas käia.

Esimeseks filmiks ostus “Ei midagi isiklikku”. Tutvustust lugedes tekitasid huvi märksõnad Iirimaa, vähe sõnu, üksindus, liialt isiklik.

Nii oligi. Kõle, tuuline ja vihmane Iirimaa oma lagedate nõmmedega. Vähe sõnu ja dialooge, ent piisavalt. Üksindus üksinda olles ja koos olles, valitult ja paratamatult. Liialt isiklik… tõesti, ka vaikus ja vähesed sõnad võivad teinekord olla liiga isiklikud.

Naispeaosaline meenutas hetkeks Lily Cole’i, ent justkui argipäevasemat varianti. Lotte Veerbeekis oli ses filmis midagi ilusat ja samas väga tavalist, mis kokku ikkagi ühe kena vagabundist iiri naise andis. Naise, kes saab hakkama igas olukorras.

Ainult et… miks mees nii toimis? Soovis ta andale naisele seda, mida too tahtis? Elada nii, et keegi ei näeks, ei räägiks. Ja miks naine läks tagasi asulasse? Otsustas ta ümber?

Küllap on film mõjunud, et küsimused tekivad. Ei lase elamusel nii pea ununeda.