Kevad on Eestimaalgi õhus. Poeb läbi naha kehassegi. Sellist kevadpäeva, nagu nädal tagasi Rootsis tundsin, pole veel siiski olnud. Küll jõuab. Igal juhul tunnen, et minu aeg on kohe käes. Ja kui ma oma Aipid ka kätte jalga saan… Toomemägi on siinsamas ja rajad ootavad tallamist. Unistav õhkamine.

Kirjutada on vaja. Tahaks üht, kuid vaja on teist. See peab mu viimane ülikoolikevad olema. Vähemalt mõneks ajaks. Muidu ei saa muudes  tegemistes edasi minna.

Nii, kaevungi tähtsatesse dokumentidesse.