On hetki, mil isegi Vana Tallinna jäätis ei aita. Kui, siis korraks. Hetkel tass sooja kakaod käe ulatuses, mõjub natukene. Saab soojagi.

Naine, liigne mõtlemine ja kärsitus on su nimi! Või nagu “Dr. House’i” ühes osas öeldi “Don’t blame me, blame my gender.” Jah, ma tean, et see on minu suur viga (nagu evatütrele kohane) – kipun ülemõtlema. Ülemõtlemine omakorda tekitab rahutust ja kärsitust. Kärsitus on viimastel aastatel siginenud nähtus. Varem olin ääretult kannatlik.

Murepoeg on hinges. Tahaks teada, et kõik on või saab hääks.

Tunnen end Alfie’na. Lost and lonely. Kas meenus ja seostus see film mul enda olemisega seepärast, et nii see ongi, või et kuulan soundtrack’i? Paganama head lood on, kas tead.