Ma aiman, miks mul nii korralik nohu oli. Kui nohu tekib tõepoolest solvumisest, siis on see kevadest.

Jah, olen küll solvunud kevade peale. Karjuv ebaõiglus, et kõik ja korraga õitseb. Sirelid, toomingad, kastanid… Jälle ei saa oma lemmikaega nautida nagu igal (kooli)aastal. Ja mul ei ole enam “oma” toomingat ega sireleid.  Muidugi pole need omad puud kuhugi kadunud, ma ise olen nende juurest kadunud. Kesklinnas elamise suur miinus, nagu nüüd mõistan, on elu jooksul tuttavaks saanud kodukandist ehk Karlovast eemale jäämine. Kesklinnas on küll Toomemägi, botaanikaaed ja pargid, kuid see pole see. Karlova aiad ja tänavad, kus iga kord oli midagi vaadata, midagi nuustutada, midagi vana ja uut, on puudu. Muidugi võiksin sinna minna, see ainult loetud minutite jalutuskäigu kaugusel. Ent just loetud minutid loevadki: vaja käia tööl, vaja teha lõputööd… (Vabandused, eks ole? Aga võib olla olen hoopis iseenda peale solvunud, et eemal olen?)

Ja nii ma olengi oma kohustuste küüsis nagu kärbes ämblikuvõrgus.