Kui keegi lähiajal kavatseb “Queeni” vaatama minna, siis edasi lugemine omal vastutusel.

Arabella on enam-vähem minu omaga kattuva arvamuse rockballetti “Queen” kohta kirja pannud. Vähemalt esialgu reklaamiti seda rockballetina, millelt eeldasin ka mingit sisu, lugu. Ilmnes, et tegu siiski kontsertetendusega, kus rõhk kontserdil ehk siis muusikal ja lavashow’l.

Taibates, et sisu ei tulegi, üritasin toimuvasse suhtuda kui kontserdi, ent midagi jäi puudu. Oli see lava ees muusika rütmis kaasa elamine või lihvitud tantsunumbrid, ei teagi. Ühesõnaga, kogu aeg jäi midagi puudu või tekitas küsimusi. Mis on natukene paha, sest tegelikult oli ju muusikaline osa tugev: väga head lood heas esituses. Tõsi, hitte oleks võinud rohkem olla, ent omamoodi vaheldus oli seegi, et kuulis mitte nii tuntud laule. Jah, lõpuks utsitas Tony Vincent kogu rahva püsti kaasa plaksutama ja laulma, kuid ma ei teinud seda. Puhtfüüsiliselt tuntava palavikukese pärast.

Ja noh, nuriseda ei tasu, sest oma sõbrannat Tanja Mihhailovat (kes tõesti laulis üllatavalt võimsalt) vaatama tulnud Mikk Saar pakkus lõbusat elevust ja jaburasisulist vestlust meie kolmikule parasjagu :)

P.S. Kunagi külmal ajal Tallinnas trammide-trollidega seigeldes ütlesin Arabellale, et tahan toda mulli omale. Nüüd laval seda mulli nähes ei tulnud tahtmine meelde. Aga sain tead, kes on mees mulli sees. Või peaaegu.