Olen jah, sest tunnen, et olen. Tõsi, vahelduva eduga, kuid viimasel ajal üha kindlama veendumusega. Selle veendumuse kujunemisel on oma osa mitmel asjaolul ja isikul.

Kõige viimasem asjaolu oli reedeõhtune Jääboileri esinemine uue klubi Plink Plonk avamisel. Nimelt väitis InBoil, et Jääboileri kontserdil käivad ainult ilusad inimesed. Mina mõtlesin selle peale, et nad võiks ka vastava sertifikaadi või tunnistuse anda. Kui kontsert läbi, siis saad lahkudes kaasa paberi, mis tõendab ilusolemist.

Ega neljapäevane pidugi alla jäänud. Särtsakat ja elurõõmsat latiinomuusikat esitava bändi saatel tanstides märkasin ühtäkki, et ühed tumedad silmad puurivad mind. Tõmmu ja avala naeratusega muusik flirtis minuga esinemise lõpuni. Ütlemata meelitatud tunne oli olla kuum tüdruk tantsupõrandal :)

Ilus on ka seepärast olla, et käisin täna juuksuris soengut värskendamas. Juuksed on nüüd siledad ja siidised, erksad ja säravad. Hoopis teine tunne olla, kui soeng korras. Pidasin pikka aega juuste värvimist mõttetuks, kuid nüüd mulle väga meeldib enda peegelpilt. Hoopis konkreetsem ja enesekindlam tunne kohe. Lisaks näivad silmad tumedamad. Nii kaua, kuni end punakspruuni peaga hästi tunnen, ei kavatse loomulikku värvi taastada. (Kui seda kunagi teha, saab ka näiteks poisipea ära proovida.)

Mis veel ilusaks muudab? Ikka see, kuidas enesetunne on. Energiline, särav, naeratav, sõbralik ja enesekindel inimene on ju ilus. Oluline pole pikkus ega paksus, vaid kuidas sa ennast oma kehas tunned. Üldmulje on esmane, mis silma jääb, seejärel tulevad detailid. Ja veel kümme ja sada asja… võib olla… ma ei jaksa hetkel edasi mõelda.

P.S. Täna olin tubli: tegelesin oma loodetavasti kaitsmisele lubatava magistritööga. Olen üht iluund väärt :)