Sel nädalal toimub Tartus Maailmafilm ehk visuaalse kultuuri festival. Sain oma osa visuaalset kultuuri minagi.

Kell 17.30 alanud seansil näidati dokumentaalfilme “Ilus tragöödia” ja “Saarte naised”.

“Ilus tragöödia”
Rež. David Kinsella, Norra (filmimispaik: Venemaa), 60 minutit.

Lugu algas muinasjutuga, millest sai reaalne tragöödia. Näide elust enesest, kuidas unistusi täidetakse. Iseasi, kelle unistusi. Hind nende eest oli igastahes kõrge. Nii kõrge, et seda ei saa mõista. Tuleb leppida, et Oksana oli nõus ohvreid tooma.

Vanakooli õpetajad kohtlesid noori tüdrukuid halvasti, tegid neid maha, ütlesid halvasti. Tüdrukutel oli seal väga raske: nende tervis ja hing keerati tuksi. Ilusad noored tüdrukud, kuid vaid nahk luudel ja kurvad äranutetud silmad. Ei mingit sära, ei naeru ega kambakesi kihistamist.

Pärast filmi mõtlesin, et ei luba mitte kunagi oma lapsel ega soovita kellelgi balletti õppima minna. See on karm maailm. Ütlemata kurb ja hinge puudutav film.

David Kinsella rääkis pärast filmi selle tegemisest, Oksanast, oma arvamusest dokumentalistika kohta. Mulle meeldisid ta mõtted, ausad ja kuidagi õiged tundusid. Tekkis huvi ka teisi tema filme vaadata.

“Saarte naised”
Rež. Lotta Petronella, Soome, 58 minutit.

Sügavalt mõju avaldanud filmile järgnes “kergem” lugu neljast naisest, kes veedavad suurema osa oma elust üksikult saartel. Igal naisel oli oma lugu ja põhjus, mis neid saarele elama viis. Igal naisel olid oma elukogemused ja sellest tulenevad mõtted, tõdemused, tarkused. Oleks võinud mõne ikka üles tähendada, nüüd juba ununenud. Kuid eks oma elu toob omad tõdemused kaasa.

Kel huvi dokumentaalfilme vaatama minna, uurigu Maailmafilmi programmi.