Inimene harjub üllatavalt paljude olukordadega ning üsna kiiresti.

Harjub kesklinnas elamisega.
(Karlovasse sattudes leiab ikka nostalgia mu üles ja vaatan, et puust majade ja aedade keskel on märksa hubasem.)

Harjub lühikeste vahemaadega.
(Varem kõndisin ka jala, kuid tavaline ots oli pool tundi, nüüd 15 minutit.)

Harjub üksinda elamisega.
(Varem ajasin õhtuti ema ja/või õega juttu, arutasime päevasündmusi ja muud elu. Nüüd on internet, MSN, Twitter, blogi… või mõtlen omaette.)

Harjub rahu ja privaatsusega.
(Mis iseenesest peakski olema normaalne seis. Varem ei olnud. Oli pidev ärevus, närvilisus, pinge, keegi kuskil sealsamas, mitte ühtegi oma nurka koduseinte vahel.)

Harjub iseenda eest hoolitsemisega.
(Ei oota enam, et keegi süüa teeks või poes käiks või nõud peseks või muud sellist. Ise teed, enda heaks. P.S. majapidamistööd on mul üsna meelt mööda, eriti pesu pesemine :)

Ja harjub ka singlistaatusega. Vabalt.

Harjub ka paljude muude seisude ja elu paratamatustega.