Täna sattusin lõpuks kinno “Detsembrikuumust” vaatama. Kuidas oli? Meeldis. :)

Ausalt öeldes ei teadnud ma ajaloolisest sündmusest midagi, kuni lugesin Daki arvamust filmist ja seal viidatud vikipeedialehte. Ja teiseks – ma läksin siiski filmi vaatama, mitte ajaloolist tõde otsima. Samas on hea natuke tausta teada, kui filmi aluseks või sealt läbikäivaks teemaks on mõni tõestisündinud lugu.

Näitlejatest olid kohal tõepoolest Eesti vanem ja noorem raskekahurvägi. Peaaegu igaüks tundus oma osatäitmises nii veenev, et mingid eelmised rollid ei meenunud. Minu meelest on see tugev näitaja, kui näitleja suudab iga järgmist rolli mängida nii hästi, et tema isik sul kuidagi mõne tema eelmise rolliga ei seostu. Kiidusõnu jagub ka igale näitlejale eraldi (Malmsten, Kark, Tuisk, Sukk… ja Indrek Tarand oli samuti filmis!), aga Daki on laias laastus juba kirja pannud. ;)
Liisi Koiksoni puhul teen ühe tähelepaneku: tal on kena lauluhääl, aga nõrgavõitu näitlejahääl. Ma ei oska seda täpsemalt seletada… Ta häält kuulan väga palju meelsamini ja pigem laulmas kui kinolinal rääkimas. Mu väga isiklik kiiksuga arvamus.

Meeldis, et tõsise sisuga filmi oli mõnusasti väikseid naerukohti sisse pikitud. Isegi täiesti ootamatutel hetkedel sai naerda või kihistada.
Meeldis, et film liigutas: tundsin ärevust (mis nüüd saab?), tundsin hirmu, tundsin kaasa, tundsin rõõmu, korra pöörasin ka pilgu ära, sest ei suutnud toimuvat vaadata.
Meeldis Tallinna vanalinn. Nagu ikka – Eestimaa on filmides nii-ii ilus! (Kuigi korraks tundus, et äkki on Stockholm…)
Meeldis kogu tolleaegne olemine ja atmosfäär (tekkis tahtmine ajas tagasi rännata).
Meeldis, kuidas morsepunktidest ilmus filmi pealkiri.
Meeldis see ja teine…

Ei meeldinud, et tapeti nii palju. Jah, see käib relvadega kaasas, aga ikkagi…

Et isamaalisus rohkem kasvaks, vaataks hea meelega veel. :)