Kuna kell on juba… öö ning ma peaksin… magama, ei ma seda siiski teha enne, kui olen siia kirjutanud…

JOKER!!!

Teadmatutele (ja teadjaid on ilmselt üksainus) teadmiseks, et võtsin end täna kokku ja kasutasin ära teise võimaluse. Teise võimaluse vaadata kinos filmi “Pimeduse Rüütel”, mille peamises osas (mitte peaosas, vaid peamises ehk kõige tähtsamas osas) mängis Heath Ledger. Ta mängis Jokerit, Batmani igipõlist vastast.

Batmanist ei räägi. Või siis ehk nii palju, et ma soovitaksin tal juua piparmünditeed meega. Hääl oli kuidagi kähe.

Aga Joker… Kas oleks võinud teda veeel rohkem näidata? Milline miimika! Milline hääl! Ja see, mis ta oma keelega alatasa tegi…! Ei tekkinud mingeid küsimusi ega kahtlusi, et kas selline tegelane saab reaalne olla. Ta oli niivõrd usutav, et võtaksin teda tõe pähe, kui Batmanist ka ööd ega mütsi ei teaks. Ülejäänud filmi puhul oli mõningaid kergeid häirivaid tegureid, kuid Jokeri puhul mitte. Ainult lakkamatu hea meel, põnevus ja lummus teda ekraanil näha.

Olen igal sajal-tuhandel juhul vaimustuses HL osatäitmisest ja Jokerist.

Selle positiivse noodiga ma täna lõpetangi.

P.S. Speaking of which, do you know how I got these scars?